Tervise taastame ja hingerahu leiame siis, kui õpime vältima samastumist välissündmustega ja püüdeid elada oma elu asemel võõraste elu.

Kui kaua saab inimest lollitada ühe ja sama võttega, enne kui ta õpib seda läbi nägema?

Kuna elame elukestva õppe ajastul, lisaks ka infoajastul, siis esimesena tuleb pähe selline vastus: „Ainult üks kord. Äärmisel juhul kaks korda. Kaks korda siis, kui inimene on esimesel lollitamiskorral kas hajameelne või hirmunud või juhm.”

Nii vastata olekski õige. Tingimusel, et seda kinnitaks tegelik elu. Enamasti selgub aga, et ega ikka kinnita küll. Hoopis vastupidi: nii üksikisik kui ka suur rahvahulk laseb end ühe ja sama (!) võttega petta ikka ja jälle. Teisisõnu: osutub äärmiselt kergeusklikuks.

Üks tuntumaid petuvõtteid, mille õnge minnakse, on poolevalik enne kui ollakse end asjaga kurssi viinud. Karmilt, kuid samas õiglaselt hinnates: teadmisi napib sellisel poolevalijal kõvasti, seevastu tundeid jätkub lausa ülikülluses. Ja sellesama üliküllusliku tundekogumiga siis asutaksegi ründama neid, kes juhtuvad jääma teisele seisukohale.

Nii väikseid kui suuri inimühendusi lõhestavaid teemasid pakub nüüdisaeg meile ülikülluses. Reeglina lähtutakse sellest, et on sundvalik: olla emma-kumma osapoole poolt. Ja unustatakse täiesti ära, et võimalik on ka kolmas lahendus: olla iseenda poolt, hinnata toimuvat oma mätta otsast, mitte aga samastudes emma-kumma osapoolega.

Loetlen siinkohal vaid üksikuid, kuid samas väga iseloomulikke teemasid, mis pakkunuks oivalise võimaluse jääda selleks, kes on iseenda poolt: Palestiina-küsimus, rohepööre, multikulti-küsimus, Ukraina ja Venemaa vaheline sõda.

Neile lisandus 2026. aasta alguspäevil USA ja Venetsueela vaheline tüli. Lootsin hingepõhjas, et ehk nüüd, pärast viimaste aastate „intensiivõpet” lollitamisvõtete äratundmiseks, viimaks ometi ollakse niivõrd elutargad, et suudetakse hoiduda poolevalikust ning osatakse Venetsueela-sündmusi jälgida Eesti, mitte näiteks USA või Venetsueela vaatepunktist.

Aga kus sa sellega! Poolevalik toimus taas, ja väga ruttu. Puhkes kõva hädakisa, et maailm olevat nüüd huku äärel ja iga hetk võivat puhkeda ülemaailmne tuumasõda. Eriti kõva seakisa tegid isehakanud Venetsueela-sõbrad. Hädaldati rahvusvahelise õiguse rikkumise ja hävimise üle, tehti igasugu ennustusi, üks jaburam ja eluvõõram kui teine…

Hinnakem iga sündmust Eesti ja eestluse kasu/kahju seisukohast!

Iga välismaise sündmuse puhul tasub meil seda hinnata järgmiste küsimuste toel:

1) kas see on meile kasulik?

2) kas see vähemalt pole meile kahjulik?

3) kas meil jätkub mõjutamisvahendeid, et seda sündmust meile kasulikus suunas juhtida?

Neile küsimustele tuleb meil vastata ka Venetsueela ja USA tüli puhul.

Rangelt võttes on Venetsueelas toimuv tõepoolest rahvusvahelise õiguse rikkumine. Röövida sõltumatu riigi president koos abikaasaga selleks, mõista ta üle kohut röövijariigis, tolle seaduste järgi, on muidugi kõike muud kui ilus ja seaduslik.

Ent just nüüd ongi õige hetk endalt küsida: „Kui seda tauniksime, siis mis muutuks sellest paremaks? (Peale selle muidugi, et osa inimesi saaks oma sisepinged välja elada.) Kas sellest oleks Eestile ja eestlusele kasu? Kas see aitaks meil oma eesmärke saavutada?”

Venetsueela-juhtumil ongi asi päevselge: Eestile ei tõuseks sealsete sündmuste taunimisest vähimatki kasu. See-eest halvendaks see meie inimeste tervist oluliselt.

Kui Venetsueelas toimuv ei tõsta naftahinda ega käivita ülisuurt põgenikelainet (millest osa jõuaks ka Euroopasse), siis jätab sealne madin mind üsna külmaks. (Õnneks on Suur Lomp vahel.) Nojah, muidugi on oluline seegi, et sealsed ajaloomälestised jääks terveks, loodus niisamuti.

Muidu aga: tegu on Ameerika ja läänepoolkera siseasjaga; vaadaku ise, kuidas seal hakkama saavad!

Miks rünnatakse seda, kes on meile kasulik?

Paljud üliruttu ei tea kust tekkinud siinsed Venetsueela-sõbrad on asunud vahulsui sõimama ja halvustama USA presidenti Donald Trumpi ja tema juhitavat valitsust. Küll püütakse USA juhtkonnale panna arstlikku diagnoosi, küll teda juba ette süüdi mõista rahvusvahelises kohtus. Justkui oldaks USA Vabariikliku partei õelaima poliitilise vastase – Demokraatliku partei – liikmed või vähemalt valijad. Trumpi ja ta meeskonda rünnatakse lausa nii ägedalt, nagu oleks Venetsueela-sündmused tekitanud sõimajale endale isiklikku kahju, vaat et koguni tervisekahjustusi.

Eriti pentsik tundub see, et Trumpi ja üldse USA praegust juhtkonda halvustavad täiel rinnal needki, kes ise on teatanud, et soovivad Ukraina ja Venemaa vahelise sõja võimalikult peatset lõppu.

Donald Trump oma meeskonnaga on ainus, kes suudab selle sõja peatada. Sest ennekõike USA mahitusel ju konflikt Ukrainas omal ajal tekitatigi. Kui USA võtab oma toetuse Ukraina tagant ära, ongi sõda väga varsti läbi.

USA pole enam sama võimas kui oli „külma sõja“ ajal, mil suutis korraga pidada kolme täiemahulist sõda. Tänapäeval on kolmest jäänud alles poolteist. Seega: kui Venetsueela paikapanekuks on USA sõjamasinal vaja Ukraina arvelt koomale tõmmata, siis ongi hea.

Kordan: meil puudub vähimgi võimalus Trumpi mõjutada. Seega on meist arukas lasta tal tegutseda rahulikult, mitte aga tõmmelda ega tema pihta sappi pritsida. Peame leppima, et pärast viimatisi USA presidendivalimisi on USA riigipeaks just tema, mitte keegi teine. Ja et ta on igal juhul palju parem lahendus kui olnuks võidu korral Demokraatliku partei presidendikandidaat. Sest täiuslikkust esineb inimmaailmas üldse harva; enamasti peame leppima valikuga halva ja vähemhalva vahel.

Need, kes Trumpi ägedalt arvustavad, unustavad selle käigus miskipärast ära päevselge tõsiasja: tal tuleb ju arvestada, et Vabariikliku partei mõjukate poliitikute seas on üsna palju sõjatööstuskompleksi käepikendusi. (Kurikuulsaim näide: senaator Lindsay Graham.) Kui need jookseks suure raha lootuses vastasleeri üle, siis jääks Trump koos oma aatekaaslastega vähemusse nii Senatis kui ka Esindajatekojas, samuti osariikide kuberneride hulgas. Selline asi on meie vaatenurgast hinnates aga äärmiselt ebasoovitav ja seetõttu välistatud.

Samuti on Trump oma meeskonnaga ainus, kes suudab Euroopa Liidus kukutada Euro-Ursula juhitava diktatuuri ja muuta üha enam riigiks muutuda ähvardav Euroopa uuesti rahvusriikide Euroopaks. Kui ta selle nimel on aeg-ajalt sunnitud flirtima oma koduerakonna pistrikega, siis flirtigu aga terviseks! Tegemist on ju taktikaliste sammudega. Ajapikku vahetatakse need pistrikud nagunii välja tervemõistuslike poliitikute vastu; senikaua tuleb meil aga nende olemasoluga leppida. Meile on oluline ikkagi tema strateegiline tegutsemine. See tõotab ju tulla meile kasulik.

Meile on kasulik lõpetada Ukraina sõda ja viia nii Eestis kui mujalgi Euroopa Liidus läbi konservatiivne pööre, ühtlasi lõpetada rohepööre. Ja kõike seda võimalikult ruttu.

Meie asi pole tõmmelda Suure Lombi taga toimuva pärast. Seda enam, et me sealtoimuvat nagunii mõjutada ei saa. Ainus mõju sel tõmblemisel on ainult meie tervisele, ja ühemõtteliselt kahjulik mõju.

Veel üks jabur külg kogu selle asja juures: USA käitumist Venetsueelas materdavad innukalt needki, kes soovivad võimalikult peatset e-valimiste kadumist Eestist. Just e-valimiste tõttu ongi Venetsueela üks viimaseid riike maailmas, kellele meil on põhjust tänulik olla. Sest Eesti võttis e-valimised üle just sealt, samuti tegeleb meie e-valimiste tehnilise küljega siiani üks sealne kurikuulus IT-firma (nimi: „Smartmatic”). Ja minuni pole küll jõudnud mingeid teateid selle kohta, et venetsueelalased oleks korraldanud massimeeleavaldusi meie toetuseks või siis meie e-valimiste vastu.

„Venezuela režiim ei piirdunud riigipiiridega. Ettevõtete nagu Smartmatic kaudu eksporditi Caracasest pärit valimispettuse mudeleid üle maailma – tõstatades tõsiseid küsimusi valimiste aususe kohta globaalsel tasandil.

Smartmatic ise on tunnistanud, et nende tehnoloogiat kasutati Venezuela vaidlustatud valimistel. Ainuüksi see pidanuks vallandama rahvusvahelise häire. Selle asemel süsteem levis. Vaikselt. Efektiivselt. Ohtlikult.

Kui valimised muutuvad tarkvaraks – ja tarkvara poliitiliseks omandiks – muutub demokraatia teatriks,” kirjutas USA-s elav Eesti poliitik ja ettevõtja, e-valimiste üks ägedamaid vastaseid Mike Calamus 3. jaanuaril 2026 oma „Facebooki”-kontol.

Calamus esindab muidugi kaine mõistuse säilitanuid. Ent temasuguseid peaks e-valimiste vastaste seas olema palju rohkem.

Kui Venetsueelas praegu toimuva tõttu lõpetab Eesti eliit sealse tarkvarafirma „Smartmatic“ teenuste kasutamise meie e-valimiste läbiviimiseks, siis on see meile juba suur võit.

Soe soovitus ülekuumenenutele

President Nicolás Maduro klann vaadaku ise, kuidas omadega hakkama saab! Siinkirjutajal igatahes puuduvad vähimadki andmed selle kohta, et Maduro klanni liikmete puhul oleks tegu innukate estofiilidega, kes ööl kui päeval ainult sellest mõtlevadki, kuidas Eestile ja eestlastele head teha.

Seega: ajagu oma asjad korda ise! Meil jätkub ülikülluses oma asju, mis ootavad kordapanekut.

Ah jaa, üks oluline asi väärib siiski veel mainimist: võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine agressorriigi mõiste puhul. Nimelt saame nüüd püstitada kolm olulist küsimust:

1) kuna tegu on agressiooniga, siis kas Eesti Riigikogu kuulutab pidulikult agressorriigiks ka selle agressiooni käivitanud riigi?

2) kas maailma spordialaliidud viskavad oma liikmete seast välja ka selle riigi?

3) kas Venemaa on tõepoolest ainuke suurriik maailmas, kel on keelatud reageerida jõuliselt, kui ta tunneb end ohustatuna?

Vastusest neile küsimustele oleneb, kas saame rõhuda võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele või millelegi muule. Ja kas viimaks ometi lõpeb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine Venemaa ja Valgevene suhtes.

Selle loo kokkuvõtteks soe soovitus kõigile ülekuumenenud lugejatele: soovitan tõsiselt õppida vältima välissündmustega samastumist. Muidu mõjub iga selline ülekuumenenu inimesena, kellele see või teine välismaine sündmus on ajanud oma kombitsa või vooliku külge ja kellest imeb nüüd elujõudu välja.

Meil on ajada oma asjad: Eesti asjad. Ja see ongi esmatähtis, on meie iga tegevuse lähtepunkt ja lõpp-punkt.

Loomulikult tuleb meil hea seista ka oma hõimurahvaste eest. Sest nemad on ju meile keelesugulased ja/või veresugulased. (Geneetiliselt on meile sugulased ka venelased, eriti Uuralist lääne pool elavad venelased. Kuid nende riik on nii võimas, et tuleb toime meie abita.)

Meil on vaja vaimuvärskust ja tugevat tervist, et olla valmis, kui konservatiivne pööre ja sellega kaasnev eliidivahetus jõuab otsaga Eestissegi. Vaimuvärskust aitabki aga säilitada see, kui väldime samastumist võõrastega, nende koorma võtmist oma õlgadele.

Meil on elada oma elu. Välismaalased seda meie eest ju ei tee. Ka siis mitte, kui juhtumisi on Eestist ja eestlastest üldse midagi kuulnud.