Eestile süttis alanud aastal uus lootus, kui Brüsselis end julgete mõtetega rikastanud Urmas Paet leidis, et suudaks mitte midagi tehes teenida presidendina märksa rohkem, kui Euroopa Liidu parlamendis endale tulutult rakendust otsides. Võime olla kindlad, et kui Ummi Kadriorgu maanduks, lööksid kõik pirrud lausa kahel otsal lõkendama, nagu lubab rahvuseepos Kalevipoeg.

Hiired looduskaitse alla!

Aga seni peame siin Maarjamaal tundma rõõmu, kui murdmatu liidu peakorterist saadetakse täitmiseks üha geniaalsemaid määrusi. Näiteks on lõpusirgel Euroliidu ettekirjutuse vormistamine, mis peatab hiirte ahistamise kodumajapidamistes. Kui seni võis hiirte ja rottidega kimpus pere soetada koju mürki, millega närilisi hävitada, siis peale vastava direktiivi jõustumist, tohib mürki kasutada üksnes rottide kihvtitamiseks. Hiirtele surmasööki enam manustada ei tohi. Keelu põhjuseks tuuakse oht, et hiiri mürgitades võivad inimesed teha liiga ka enese tervisele. Rotte täpselt sama mürgiga kostitades, puuduvat aga Šveitsi sõltumatu uurimisinstituudi väitel inimestele igasugune oht.

Uue direktiivi kõige raskem osa seisneb selles, kuidas õpetada inimesi hiiri rottidest eristama. Selleks on Brüsseli võimukoridorides valmimas uus kõiki liidumaid kaasav koolitusprogramm, mis hõlmab nii loenguid hiirte ja rottide geneetilistest erinevustest, käitumise iseärasustest, keha anatoomilisest ülesehitusest kui ka näriliste kogukonnas valitsevatest väärtushinnangutest ning käitumiskultuurist. Kursus on mõeldud kõigile euroliidu elanikele soost, vanusest ja maailmavaatest olenemata. Haridusmaratoni miljarditesse ulatuvad kulud plekitakse kinni liidu põhjatust eelarvest. Eriti suurt tähelepanu pööratakse kohustuslikus koolitusprogrammis konservatiivse maailmavaatega kodanike harimisele, sest just neis tagurlikes ringkondades täheldatakse hiirte kui koduloomade vastu suunatud vägivalda eriti äärmuslikes vormides.

Igatahes on asi otsustatud ja edaspidi võime rõõmustada senisest arvukamate hiirekolooniate üle nii kodumajapidamistes kui ka töökohtades ning teenindus- ja meditsiiniasutustes. Hiirekaitse doktriini väljatöötavasse rohkearvulisse töögruppi on kaasatud Brüsseli säravaimad ajud. Jääb vaid üle oodata, millal päevakäsud lõplikult valmivad ning hiirebuum vägeva stardipaugu saab.

Linnad puisniitudeks!

Aga sellega Brüsseli uutmiskavad, mille elluviimisesse on panustanud ka meie tulevane president Urmas Paet, ei piirdu. Nagu hiljuti teatas keskonnaministrina valitsuse hingekirja sattunud Andres Sutt, tuleb meil vastavalt Brüsseli näpunäidetele, hakata täie vastutustundega tegelema liidu peakorteris kiirelt kokku klopsitud sisult rahvusliku vormilt idiootliku looduse taastamise kavaga. Soomes kavatsetakse küsitavaid meetmeid sisaldav kava vaidlustada ja kutsutakse üles teisigi liikmesriike järjekordse tobeduse vastu protestima, ent nagu kinnitas kindlameelne Sutt, kelle tugevaks küljeks võib lugeda kompromissitut võitlust alusetut tuulikuhirmu külvava kahjuliku elemendiga, siis Eesti määrusevastase vaenuliku tegevusega ei liitu, kuna ootame põnevusega metsade sooks muutmist ning põldude padrikuks vormimist, peaasi, kui Brüsselis meie allaheitlikkusega rahule jäädakse. Sutti ei morjenda seegi, et põllumajandus-kaubanduskoda, metsa- ja puidutööstuse liit, erametsaliit, turbaliit ning tööandjate keskliit pöördusid kliimaministeeriumi ja tarkadest mõtetest pakatava ministri poole märgukirjaga, milles tõdevad, et soomlased juhivad tähelepanu õigetele asjadele – määruses on sätteid, mis võivad tekitada tõlgendamisel raskusi, tuua kaasa ebamõistlikult kõrgeid kulusid ja suurendada bürokraatlikku halduskoormust.

Eesti ei kavatse loodusele armu anda ja kuna meil täidetakse Brüsselist tulevaid käske saksa täpsuse ja tõsiliberaalse orjameelsusega, võib loota, et kui mujal püütakse läheneda kavast tulenevate nõudmiste täitmisele ettevaatliku kriitikaga, siis meil pannakse täie rauaga. Ei imestaks, kui peale metsade soostamist jõuaksime linnade rohelikvideerimiseni, mille esimesi pääsukesi võib putukaväiladena linnapildis juba näha. Oleks ju tore, kui laulva revolutsiooni aegsest laulust juhindudes lammutaksime Lasnamäe ning muudaksime selle kohisevaks kuusikuks, tõmbaksime maha Mustamäe lobudikud ning looksime sealsetel liivikutel kaitseala ohustatud huntidele, hävitaksime kesklinna kõrghooned ja raadaksime nende asemele kena puisniidu, viiksime Viimsis läbi valikulise vöörliikide ekspansiooni, saades tulemuseks Eesti esimesed pärdikutega asustatud palmisalud.

Brüsseli geniaalseid käsulaudu punktuaalselt järgides on juba meie põlvkonnal õnn elada soostunud ja padrikuisse kasvanud, see eest aga nullemissioonga kontinendil, kus arvukad hiirtekarjad annavad aimu ideoloogilise ajupesu läbinud rahva looduskesksest euromõtlemisest. See õnnelik aeg saabub, kui jätkame nagu seni.