Norstati viimane küsitlus näitab kindlat suundumust valitsuserakondade allakäigu jätkumisele ja Isamaa, Keskerakonna ning EKRE üleriigilise toetuse kasvule. 12.10. – 2.11. läbi viidud avaliku arvamuse uuring andis Isamaa toetuseks 29%, Keskerakonnale 21,7% ja EKRE-le 16,4%. Samas on Reformierakonna langus jõudnud 10,6 protsendipunktini ja neile valitsuses tuge pakkuva Eesti200 pooldajate arv olematu 2,1%-ni, ehk seda õhust tühjaks jooksnud veidrat poliitmoodustist fännavad üksnes sellesse kuuluvad äpardunud poliitikud ise ja nendest sõltuvad pereliikmed ja erakonna kunagise edu tuules tasuvatele ametipostidele roninud poliitbroilerid. Isegi mitte just erilise populaarsusega hoobelda võivate sotside 12,5%-ne toetus, ületab üksi valitsuse moodustavate parteide koondtoetuse. Olukord on ebameeldiv, et mitte öelda haige, sest rikutakse olulist demokraatia aluspõhimõtet, mis näeb valitsuse moodustamist võimalikult laiapõhjalisel alusel, ehk siis peab ebanormaalseks vähemuse despootlikku võimu enamuse üle.
Eesti vajab erakorralisi valimisi.
Praeguses keerulises poliitilises olukorras vajab Eesti stabiilsust ning usaldusväärset juhtimist. Parafraseerides klassikut, on meie jaoks eksistentsiaalne küsimus, kas suudame hoida heitunud mesilasperena ühte, või puhuvad erimeelsuste ja vastandumiste tuuled sülemi laiali, ning muutume kergesti haavatavaks sihtmärgiks vaenlasele. Seda ei tohiks aga lasta juhtuda. Seepärast on eriti oluline leida poliitiliste jõudude ühisosa, teha kompromisse, lisada vastastikkust usaldust ning lahendada tõelisi probleeme, mitte loopida süüdistusi ja kleepida silte. Sellise vastutustundliku käitumise parimaks näiteks on Tallinna koalitsiooniläbirääkimised, kus vastastikku järeleandmisi tehas leidsid Isamaa ja Keskerakond jõu tuua pealinn välja kaosest, kuhu sotsiaaldemokraadi Ossinovski käpardlik juhtimine oli selle tõuganud.
Meenutades kohalikke valimisi Tallinnas, ehitasid kaks erakonda, Refom ja Sotsiaaldemokraadid, oma häältepüügi üles mitte tehtud tööle, vaid vastandumisele. Reform jäi küll veidi tagasihoidlikumaks, ent eks nendegi jutus kõlasid hoiatused Keskerakonna ja EKRE, kui saatanlike jõudude eest. Sotside käilakujuks tõusnud Ossinovski aga jahvatas hommikust õhtuni, kuidas Keskerakond ja EKRE panevad pealinna võimu taskusse. Lisaks halises ta ka täiesti mõttetust liikumisest Koos, mille olemasolu poleks täie aruga inimestele isegi meenunud, kui sotsid poleks sellest marginaalsest klubist püüdnud teha Keskerakonna satelliiti, umbes nagu Eesti200 on ennast alandanud refide jalamatiks. Muidugi oli Ossinovski kurikavalal poliitikal kergeusklikele siiski mõju ning Tallinnas leidis enamikule eestlastest vasukarva liberaalne hängimine kahetsusväärse toetuspinna. Õnneks ei piisanud sellest, et ennast diskrediteerinud linnavalitsus oleks saanud jätkata.
Jääb üle loota, et Isamaa ning Keskerakond suudavad säilitada ühisosa ning tuua linnavalitsusse tagasi ideoloogilistest spinnidest vaba valitsemistava. Sama ootaks ka riigi tasandil, ent kuulates peaminister Michali arrogantseid avaldusi, kuidas ta ei kavatsegi vaatamata madalale reitingule ja rahva pettumisele praeguse valitsuse tegevuses, tagasi astuda, süveneb hirm meie riigi ja rahva käekäigu pärast. Aeg oleks vastutus võtta ja tuua läbi erakorraliste valimiste võimule need poliitilised jõud, keda rahvas toetab.
Mullimehed.
Muidugi ei saa praeguses poliitilises allakäigus süüdistada üksnes Reformierakonda või nende truud kloonmoodustist Eest200. Kahjuks on lastud meie poliitikal liikuda ägeda vastandumise ja üksteisele kaigaste kodarasse loopimise faasi, millest ei võida keegi. Väike maa ja rahvas ei saa endale lubada omavahelist kisklemist, ent kahjuks saab nii meediat jälgides kui ka riigikogu infotundide ülekandeid vaadates üha selgemaks, et poliitiliste vastaste sopaga ülevalamine on muutunud otsekui rahvusspordiks, millest ei taha loobuda ei enamuse väärtusi kandev opositsioon, ega napi toetajaskonnaga valitsemiseks mitte mingisugustki õigust omav koalitsioon.
Eesti poliitikat ilmestavad mullimehed, kes ei adu rahva ootusi ega riigis tegelikult toimuvat, vaid ajavad peaministri kombel silmad punni ning muigavad mürgiselt vastasleerist kostva kriitika peale, selmet, et õigustatud etteheited omaks võtta, näidata üles soovi vigadest õppida ning otsida võimalust dialoogiks rahvaga. Muidugi on see märksa keerulisem, kui endale rusikaga vastu rinda taguda ning lõputult joriseda, kui rumal on rahvas, kes ei mõista ametisse seatud juhtide geniaalsust ja üleloomulikku võimet läbi lollide otsuste  maa ja rahvas enneolematule õitsengule viia. Samas on juba äärmuseni väsitanud andetud süüdistused Keskerakonna suunas, otsekui oleks see erakond üksnes venemeelsete trollide kogunemisplatvorm ning EKRE kremlimeelne poetaguste klubi. Piinlik on sellist joga pidevalt kuulata, ent poliitilised mullimehed ei väsi seda levitamast.
Muidugi pole ka praegu rahva poolehoius kolm esikohta hõivanud erakonnad tollest mullisviibimise patust päris puhtad. Isamaa ja Keskerakonna vastastikkused suhted on ju üpriski kummalisel viisil komplitseeritud. Isamaa on võtnud vastu arvukalt endisi Keskerakonna liikmeid, isegi erakonna endise esimehe, kellest nüüdseks on küll saanud lootustandev tikktokker. Millist lisaväärtust on nad Isamaale toonud, jääb esialgu saladuseks. Keskerakonna esimees Kõlvart pole aga nähtavasti veel päris selgelt endale aru andnud, miks tema poolt juhitud erakonnas toimus märgatav pereheitmine ning mida see endaga kaasa tõi. See, kuidas tema poolt juhitud linnavalitsuses lasti nüüdseks sotside hulka pagenud aselinnapeal Svetil jama kokku keerata, peaks olema põhjuseks mõtiskleda, kuidas ei tohiks loodavas koalitsioonis käituda ning kes väärib usaldust ning kes mitte. Ka pereheitmise läbi teinud EKRE-l on piisvalt järelemõtlemiskohti, kas erakonna perekondlik juhtimine ei kammitse toetuse kasvu ning diskrediteeri seisukohti, mille eest võideldakse.
Praeguses olukorras on mõtlemisainet kõigile ja kui lähiaastad ei vabasta meie juhtpoliitikuid mullist ning nende asemele ei astu eelarvamustevabad ning tegusad uued tegijad, annab see tunda meie kõigi heaolus, sest geopoliitiline asukoht ja sõjakolde lähedus kärbivad aina enam riigi arenguperspektiive. Me kas õpime kokku hoidma või langeme üksteist süüdistades ja enda egosid üles haipides veelgi madalamale seisakumutta.
Eesti peab juba enne järgmisi korralisi valimisi saama valitsuse, mis vastaks rahva ootustele.