Käimas on valimised, mis otsustavad, kes hakkavad meie linnades ja valdades määrama lähiaastate arenguid. Leidub kohalikesse volikogudesse kandideerijaid, kes suudavad hinnata ootusi, mis inimestel kodupaiga arenguga seonduvad, ent lubamatult palju on neidki poliitikuid, kes ajavad debattides suust suisa kuuma auru, ehitades kogu kampaania üles vastandumisele. Taolise enesekeskse piiratuse parimad näited on Tallinnas vahtu kloppivad Ossinovski ja talle sekundeeriv suisa ebamaiselt viledat maailmapilti esindav Jašin, keda kuulates tekib tahtmine telekas või raadio kiire näpuliigutusega teisele kanalile suunata.
Valimised peegeldavad pettumist senises poliitikas.
2025. aasta kohalikud valimised pole pelgalt volikogude liikmete paikapanek järgmisteks aastateks. Käimas on tõsine mõõduvõtmine Eesti riiklust kas rumalusest või omakasu ajel lammutavate jõududega, kes on haaranud enda kätte valitsushoovad, ega nõustu sellest meepotist, kust läbi tuulikutoetuste ja ettevõtlusmeetmete nii mõndagi ringiga endalegi tagasi pudeneb, mingi hinnaga loobuma.
Elame riigis, kus valitsust toetab napilt üle 10% elanikest, kuid peaministril pole piinlik riigikogus naeruvääristada rahva toetust omavaid saadikuid, kelle suu läbi esitab talle teravaid küsimusi maksufestivalist ja rahandusminstri alandavatest sõnavõttudest äärmuseni tüdinenud rahvas. Pole siis imestada, kui Reformierakond põrub mitte üksnes Tallinnas, vaid ka oma põliskindluses Tartus, sest tartlased pole kuu pealt kukkunud ja mõistavad, et kui reform mujal suurelt kaotab, liiguvad hundipassi saanud broilerid nende kodulinna leivale, kuna tõeline Reformierakonna kasvandik peab ju oma erakordseid võimeid asju untsu keerata, kusagil töös rakendama.
Valed ja ülbus peavad saama vastulöögi.
Eesti on jõudnud avalike valede ja ülbuse ajajärku, kus rahva arvamust naeruvääristatakse ning demokraatlike valimiste tulemust ette kahtluse alla seatakse. Pealinna linnapeana poliitilise madallennu teinud Ossinovski ju teab, et Keskerakonnal pole mingit soovi jagada võimu Koos nime kandva seltskonnaga, kelle esindajad vaevalt volikokku pääsevadki, ent sellele vaatamata tuleb inimesi hirmutada ning näidata nagu oleks Keskerakond vaatamata suurele toetusele üdini mäda ja poole pealinna elanikest, kes küsitluse kohaselt neid toetab, võiks hullarisse kupatada.
Keskerakond olevat kriminaalne, ahastab Ossinovski. Tore küll! Ta oleks nagu unustanud, kuidas tegi politseile avalduse abilinnapea Pere pingihanke ja muude sahkerdamiste suhtes. Mõne aja pärast võttis ta avalduse tagasi, sest Reformierakonnaga ei maksa isegi sotsidel vägikaigast vedada, kuna nemad tulevad puhtalt välja ka kõige rammusamat kahtlust külvavatest asjadest. 10 miljoni lugu – unustatud. Tallinna Sadama afäär – eilne päev. Me elame ju riigis, kus seaduslikkust kaitstakse just selle piirini, mis võimulolevale vähemusele kasulik. Tassid ministeeriumist koju kohvimasina ja sind hekseldatakse kohtusaalides haigeks, lõikad seitsme euro eest juukseid ning unustad maksta – kümme aastat kohtuskäimist on kindlustatud. Aga paned tuuri pool milli ja ehk enamgi annetusi ning sind lubatakse vabalt ringi trippida, ilmuda kohtusse videosilla vahendusel ning eelistungil, kus kohtuasi lükatakse aastaks edasi, saad juba väikese vihje, et ehk me lõpetame selle näruse poole milli näppamise loo üldse, kuna kahjukannatajad on kuulutanud, et nad raha tagasi ei küsi. Nii hästi käib käsi Eesti200 jõugu riigikokku nahistanud kriminaalkahtlustusega Lehtmel.
Valima minnes toogem Eesti tagasi.
Käimas on protestivalimised, kus Keskerakond ei saa toetust mitte seepärast, et nad poleks vigu teinud ja mõnes asjas suisa vusserdanud, vaid sellepärast, et inimesed väljendavad jälkust nii riigis kui ka pealinnas võimul olevate klikkide suhtes. Selles seisus peaks leiduma mõtteainet ka Isamaa tänu protestihäältele mujal riigis tippu viinud Reinsalule, sest tallinlasi tõukab Isamaast eemale nende sahkerdamine ühes sotside ja Eesti200 pundiga.
Ühte õpetavad käimasolevad valimised aga kindlasti – senise poliitilise kultuuritusega pole võimalik edasi minna. Politikaanlusest sündiv vahendeid valimatu rivaalitsemine peab asenduma mure ja hoolega Eesti kestmise eest ning kompromisse otsiva koostööga. Vaid nii suudame üha tugevneva geopoliitilise surve tingimustes väikeriigina ellu jääda. Tark, kokkuleppeid vastandumisele eelistav poliitika, kohalike vajadustele keskendumine ja omamaise kultuuri hoidmine oli imeline jõud, mis aastakümnete eest Eestile iseseisvuse tagasi tõi. Praeguseks on need väärtused   omakasu ja enesekiituse mudases ojas hääbunud.
Head inimesed, kes te pole veel valimas käinud! Ärge jätke andmata oma häält poliitiliste mängurite vastu. Seda võimaldavad nii sädeinimestest koosnevad valimisliidud kui end valimistele registreerinud üksikkandidaadid, kes on vabad peakontorite diktaadist. On tähtis, mis hakkab kodukohas järgnevatel aastatel toimuma.