Poliitikud peavad esmaseks ülesandeks lubadusi loopida, sest nende hinnangul maksavad sõnad, mitte teod. Valimiste eel minnakse juraajamisega eriti hoogu ja siis võib leida reklaamseintelt lausa jahmatavaid pärle, milles kätketud absurdihuumor paneb kadedusest õhkama iga tuntust ihkava püstijalakoomiku.
Juba järgmisel põlvkonnal on võimalus elada õnnelikult.
Sellel aastal väärib udutropi tiitlit Reformierakonna valimisklipp, kus jõuk endaga rahulolevaid tegelasi vegeteerib mingil suvalisel linnatänaval. Ühel hetkel eraldub grupist mees, kelles tunneme ära küünte ja hammastega ametipostist kinni hoidva aegade madalaima reitinguga peaministri, kes silmagi pilgutamata teatab, et Reformierakond seisab parema elu eest umbmäärases tulevikus. Ühele minu kuuekümnendates eluaastates tuttavale meenutas see klipp kunagist kompartei lubadust, et juba nende põlvkonnal on õnn elada kommunismis. Kommunism jäi küll saabumata, ent tobedat loosungit sai inimeste utsitamiseks kasutada aastaid. Samasse seisu on jõudnud ka Reformierakond, mille esimees kõhklematult kinnitab, et juba sellel põlvkonnal või noh, siis ehk järgmisel, on õnn elada riigis, kus ei pea kartma pidevaid maksutõuse, toetuste kärpimist, miljardite tagumist mõttetusse raudtee ehitusse, mis oma olemuselt meenutab ajaloolise BAM-i rajamist, rahva väljasuremist perevaenuliku poliitika tõttu, ega riigi ümberrahvastamist kaugetest maadest saabuvate tippspetsialistidega, kes tegelikkuses ei suuda isegi kahte sõna lauseks sättida.
Nii sisutut valimislubadust, kui Reformierakonna väljakäidu, annab ikka leida. Nähtavasti on mudaliigasse langenud erakond kaotanud arrogantsuse viimasel vindil igasuguse kriitikameele.
Minskisse või Kopenhaagenisse – see on küsimus.
Reformierakonna düstroopsele valimistangole ei jää palju alla sotside tavamõistusele hoomamatu valimislubadus emigreeruda Minski asemel Kopenhaagenisse. Kes taolise nüri loosungi sõnastas, jääb nähtavasti saladuseks, sest tänaseks on isegi Ossinovski taibanud selle tobeda lausungi sisutust ja seepärast püüavad sotside esinumbrid leida just kohalike valimistega enim seonduvaid teemasid. Näiteks pikalt juba koalitsioonis Keskerakonnaga pealinna arendustegevust pärssinud Madle Lippus lubab kohe-kohe käivitada Liivalaia tänava autodele üherealiseks ümberehitamise, et Tallinna peamise magistraali keskele panna maha trammirööpad ja kahte külge rajada kergliiklusmagistraalid. Kelle unistusi taoline Pärnu maantee trammiga paralleelne rööbastee täidab, seda Lippus ei seleta. Tramm Liivalaia tänavale on tema meelest vägev loosung, mille järele võiks reastuda pealinna progressiivne kodanikkond, kelle ainus mure on elada Keskerakonna vabas, kuigi debiilselt juhitud linnas.
Trammiga on varemgi mängitud.
Muideks, potentsiaalsete trammiteedega tegeles linnavalitsuses olles ka too sotside, refi, kahesajaliste ning Isamaa sarjatud Keskerakond. Aastate eest mängiti toonases linnavalitsuses läbi erinevate trammiliinide rajamise võimalused küll Lasnamäe kanalisse, Piritale ja koguni naaberlinnadesse Sauele ja Maardusse. Toona linnavalitsuses abilinnapea rolli täitnud Novikovi nimeline transpordigeenius, kes hetkel püüab TLT-s siluda halvast juhtimiskultuurist johtuvat vastuolu sõidukijuhtidega, mis kehvemal juhul ähvardab paisuda kogu Tallinna ühistransporti halvavaks streigiks, püüdis oma langevat reitingut kohendada ideega panna rööpad maha Rävala puiesteele. Õnneks nurjas Rävala trammiliini ilmne mõttetus tolle äpardunud idee, mida toonane keskerakondlane vägisi üritas läbi suruda. Tolleaegsest trammiliinide revolutsioonilise laiendamise kavast jäid ainsaina sõelale tänaseks valminud Sadama ühendus ja Stroomi randa viiv tramm, millele kohalikud Puhangu tänava elanikud õigusega vastu seisavad.
On selge, et Tallinna suguses mere ja Ülemiste järve vahele surutud väljavenitatud keerulise liikluslogistikaga linnas pole tarvis lõputuid trammiliine, mille rajamine maksaks olenevalt keerukusest ca 2-6 miljonit eurot kilomeeter, vaid keskenduda tuleks korraliku bussiliikluse tagamisele. Jutt trammide loodussäästlikkusest on aga samasugune loba nagu reformi õnneliku tuleviku mulin. Rangetele Euro5 ja 6 saastenormidele vastavad bussid, mis tänaseks moodustavad Tallinna tänavatel liiklevaist ühissõidukeist enamuse ning elektribussid, mis samuti on plaanis laialdasemelt linnaruumi tuua, ei riku õhukvaliteeti.
Erakonnad on kaotanud näo.
Reformierakond ja sotsid, esmapilgul nii vastandliku maailmanägemisega, ent nende tegevusse süüvides otsekui poliitilised kaksikud, mõtlevad suurelt. Nii suurelt, et tavainimesel ongi võimatu mõista, mida Eesti elu täiega pekki keerandu refid ja Tallinnas kaose tekitanud sotsid tegelikult, ja kas üldse, soovivad korda saata. Vastus sellele on üks – parteide ainus eesmärk on hoida võimu ja sellega seotud hästitasustatud töökohti endale, sugulastele, sõpradele ja erakonna noorbroileritele. Kas selle nimel peaks eestlane loobuma tulevikust ja leppima riigi allakäiguga, mis michaliitlikke käitumismalle järgides leiab lõpu võlavanglas?