Tarkusepäev 1. september on inimeste jaoks alati tähendanud midagi enamat, kui pelgalt kooliaasta algust. Ka neile, kellel puuduvad kooli minevad lapsed, heiastub sel päeval enda koolitee algus, täis lootusi ja usku, et just sellest päevast algab suurepäraste õnnestumiste jada, mis viib täiskasvanuna kõigi unistuste täitumisele ja edukusele eluvõitluses. Eesti kool on läbi aegade püsinud kindlusena, mida usaldati ja mis pakkus parimat võimalikku haridust nii neile, kes sõid kodus kuldnõudelt, kui neilegi, kelle kodune toidulaud jäi vanemate kesise sissetuleku tõttu kesiseks. “Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud,” ent sellest polnud midagi. Arno pingutas, õppis ja kasvas enesega elus hakkama saavaks meheks nagu ka väike Lesta, rääkimata Tootsist ja isegi Kiirest. Kool andis hariduse, ole vaid mees ja viitsi õppida.
Hariduse segregatsioon.
Tänane kool pole enam kahjuks see kohalikku kogukonda ühendav õppeasutus nagu püsis läbi aastakümnete ka keerulisel okupatsiooniajal. Kuigi PISA testides ei avaldu veel segregatsioon, mis määrab juba ette laste saatuse, kes eliitkooli eksameid läbimata peavad leppima kehvakese kodukooliga, kus napib nii õpetajaid kui pealehakkamist lastele võimalikult arendav õpikeskkond luua, leiame meie hariduselus üha enam märke minnalaskmisest, mida meie s*taks raha lubav kehva lastetoaga haridusminister oma olematu erakonna poliitambitsioone peale surudes esindab.
Oleks loomulik, kui igal lapsel tekib kooliteed alustades võimalus vastavalt võimetele teadmisi omanda, ent tavaelus see nii pole. Üha rohkem oleneb haridusvõimalus vanemate rahakotist. Leidub teadlasi, kes kinnitavad otsest sidet lapsevanema sissetuleku ja lapse õpitulemuste vahel. TÜ majandusteaduskonna kaasprofessor Eneli Kindsiko avaldas Postimehe veergudel arvamust, et koolide kihistumist nõrgemateks ja tugevamateks oleks võimalik pidurdada, kuid poliitikuile on teema ebamugav ja seepärast pole oodata ka kiireid lahendusi. Väikeses riigis peaks olema võrdne võimalus kõigis koolides ühtviisi hea haridus saada, ent tegelikkuses lõhe erinevate õppeasutuste vahel aina kasvab, võib lugeda samast artiklist. Tuuakse välja kurvad arvud, et tänavu kevadel põrus põhikooli matemaatikaeksamil 3477 last, mis moodustab veerandi õpilaskonnast. Need on kadunud hinged, sest nähtavasti pole  lootagi, et nad kunagi teistele järele jõuavad. Põhjus peituvat vanemate kehvas sissetulekus, kuna väidetavalt olevat laste matemaatikaoskused otseses seoses peres teenitavast palgast. Armetu kihistumine, mis meie ühiskonda üha enam lõhestab, on nüüd jõudnud ka koolidesse. Valitsus vaatab tralli, kus koolide eesti keelele üleviimise sildi all toimuvad sootuks kummalised arengud, ükskõikselt pealt, sest keda lihtsa eestlase probleemid enne on kottinud.
Õpetajate puudus.
Meie kool on kriisis, sest enam ei jätku õpetajaid, kuna haridusministeerium ei suuda tagada pedagoogide perele kindlust palga ja töötingimuste osas.  Eestis on 7.–12. klassi matemaatikaõpetajatest iga kolmas 60-aastane või vanem. Pensionile jäävate õpetajate asendamiseks vajatakse lähiaastail ligi 600 kõrghariduse omandanud matemaatikut. Järelkasvu tuleb vajalikust aga kaks korda vähem, sest ülikooli matemaatikaõpetajana lõpetanutest jääb pedagoogiametise üksnes kaks kolmandikku, kuna kooli asemel tehakse valik teiste hästitasustatud kutsealade kasuks. Nii kaob õppeasutustest värske ajupotentsiaal, asendudes puhkusele jäävate vanade pedagoogide sooviga veel mõni aastake hulluks minemata vastu pidada ning juhuslikult klassi ette sattunud hariduseta kohatäitjate mannetute katsetega, klass kuidagi kontrolli alla saada. Seda olukorras, kus õpetajal pole pisimatki õigust last noomida või teda koerustükkide eest korrale kutsuda, sest kohe järgneb karistus ebapedagoogilise käitumise ja vihakõne kasutamise eest. Vabakasvatus nõuab ohvreid.
Ideoloogilised rünnakud.
Ent ka siis, kui olemas õpetajad, kes soovivad lastele parimat haridust anda, segavad neid ülalt tulevad ettekirjutused, mis sama karmilt kui kirutud nõukaajal või isegi kangekaelsemalt, nõuavad ainetundides noorte ideoloogilist töötlemist tõeliste euroopalike väärtuste raames. Olen varemgi tähelepanu juhtinud, kuidas valitsusasutustes küpseb eelnõu, muuta lasteasutused ideoloogilise teadlikkuse kasvulavaks, et ajast ja arust heterosuundumusi asendaksid ägedad uuseuroopalikud LGBTIQ põhimõtted. Selleks saab Haridus- ja teadusministeerium soovituslikud juhised õppekavade rakendamiseks, mis käsitlevad sobivas seoses LGBTIQ-teemasid erinevates ainevaldkondades. Korrutustabel saab kindla samasoolise veetluse aluse, keemilised elemendid haakuvad samasoolise partneri ihalusega ning iga elemendi tähis saab juurde kindla viite LGBTIQ kultuurile. Kui aga peale seda säilib mõne lapse ajus veel helgeid mõtteid ning ta oskab tunda rõõmu lihtsatest igapäevastest asjadest, armastades oma ema, isa, vendi, õdesid ning kodu, viiakse ta endast välja ohjeldamatu sõjapropagandaga, mida meediaväljaanded ja valitsuspoliitikud mõnuga pritsivad. Nii valivadki paljud lapsevanemad siinse kiivakiskuva hariduse asemel mõne teise riigi kooli, kuhu eurotruust sõjahirmus Eestist põgenetakse. Selgi aastal läheb soome-, rootsi-, saksa- ja hispaaniakeelsetesse koolidesse sadu eesti lapsi, kes on kodumaa jaoks kadunud.
Ma pole usklik inimene, ent Tarkusepäeval kõlab mu meeltes palve – Hoia kooli ja lapsi ning ära lase tundetuil poliitikuil teha maatasa haridust, mis on läbi aegade olnud selle väikese maa suurim väärtus!