Oktoobrikuus toimuvad kohalike võimuorganite valimised on pannud poliitringkonnad kihama. Kihutustöö vajab ju tegemist ning oponendid sopaga ülevalamist, sest kes siis muu, kui ikka ise, peab vahetult enne valimis reitingu lakke upitama. Eks valimiste järel ole ju piisavalt võimalusi sõnu süüa ja “lugege mu valest vahutavatelt huultelt” stiilis öeldut tagasi võtta.
Riigis toimuv on kohalike valimiste teema.
Ükski analüüsivõimeline poliitikas osaleja ei kahtle, et selleaastased kohalikud valimised peegeldavad otseselt riigis toimuvat allakäiku ning seepärast pole õige keskenduda linna ja valla mastaabis pisiküsimustele, vaid suures osas otsustab valimistulemuse rahva pettumus seniste võimulolijate arrogantses ajupeetuses ning maksurallis, mille mainiminegi meie tublit rahandusministrit raudmees Ligi hirmsal kombel šokeerib. Ent arvaku Jürgen mida tahes, Reformierakonnast on Kristen Michali juhtimisel saanud lootusetu zombi ja puudel ENSV200-st must auk sügiseses öötaevas. Ent Michaelil ja tema äpardunud seltskonnal on plaan, kuidas laip oktoobriks reanimeerida.
Valitsuse suurejoonelised lubadused.
Tõhus nõks rahvast ennast vastu valimisi taas armastama panna, on lubada nende haugimälule lootes turvalist tulevikku, kus kõigil hea elada. Et sõnum kindlalt kohale jõuaks, on mõttekas eelnevalt näidata inimestele saatanat, kes ähvardab igapäevase elu pekki keerata ja siis ise kohutavale mustale jõule inglina vastu astuda. Midagi taolist oleme ka viimastel päevadel kogenud.
Esmalt tuli Kristen Michal välja positiivse uudisega, et järgmisele aastale planeeritud tulumaksutõus jääb ära ja selle asemel tõstame hoopis toetusi ja palku. Kuigi rahandusministeeriumis ei nähta vahendeid, mille arvelt võiks toetused ja riigisektori palgad tõusta, taob peaminister endale vastu rinda ja kinnitab, et just nii saab see olema, sest me võtame priskelt võlgu ja elame selle arvelt kui kvaliteetset kassitoitu õgivad kõutsid. Talle sekundeerib haridusminister Kallase Kristina, visates avalikkuse ette süvakultuurist nõretava mõtte: “Me oleme kaks aastat teinud ebapopulaarseid otsuseid. Nüüd tunnen esimest korda, et meil on raha ka populaarsete otsuste tegemiseks. Meil on raha s*taks!” Vaat selline on meie haridusmammi sõnakasutus. Lisaks hõiskab Kallas, et tema taskuerakond kavatseb seista automaksu kaotamise eest, mille koos reformitopistega ise kehtestas. Igati positiivsed uudised, kas pole?
Rahajõmmid väetimate kallal.
Et libalubaduste kaalu veelgi tõsta, tehakse reformikatega lähisuhetes olevale Tööandjate Keskliidu juhile Sutterile ülesandeks, korraldada mentaalne rünnak pensionäride, abivajajate ning haigete vastu, keda too kirju minevikuga nn ärimees on varemgi edukalt kottinud. Nimelt tuli Sutter välja suurepärase ideega, mis aitaks hoobilt lõpetada Eesti riigi virelemise pankroti äärel. Tema sõnul kulutab riik juba kuuendat aastat oluliselt rohkem kui teenib ja tööandjate arvates tuleb seetõttu peatada kõik automaatsed kulude kasvatamised, näiteks pensionitõusud ja lisaraha tervishoiule. Kiiduväärt mõte! Jätame aastakümneid oma riigi heaks töötanud inimesed, kelle maksudest on ülal peetud ligi 140 000-list riigiteenistujate väge ning makstud pensione eelmiste põlvkondade pensionäridele, ilma elamisväärse toetuseta, sest ega need vanurid julge ju midagi öelda. Mis aga puutub tervishoidu, siis 200 miljoni eurose puudujäägiga peokorraldusfirmana edukas tervisekassa on juba täna loonud olukorra, kus vaesemad peavad eriarsti juurde saamiseks kuude kaupa järjekorras ootama või panema mängu viimased eurod, et heldelt pakutavate tasuliste aegade abil enda elu päästmiseks tohtrilt kohe järgmisel päeval vajalikku abi saada. Ja seda kehva olukorda soovitab Sutter veelgi süvendada, sest tema saab endale tasulist teenust muretult lubada.
Usaldust ei tohi müüa.
Võib ju tunduda, et Sutter mängib lihtsalt rumalukest, ent tema  nõrgemaid kuratlikult ründavatel sõnavõttudel on nähtav eesmärk. Võib olla kindel, et peagi vastab peaminister Sutteri mõtetele kindlameelselt, et pensionid ei vähene ja tervisekassa auk lapitakse laenurahadega kinni. Mis hakkab toimuma peale oktoobrivalimisi, on muidugi teine tera. Siis võib pensionite püsimist kinnitanud Michal ühtäkki hakata kallast panema ning tõepoolest pensionite ja ravikulude kallale minna, sest ärgem unustagem, et pensionite maksuvaba määr on juba tema näpunäidete järgi külmutatud ja ka visiiditasu tõstmine 5 eurolt 20-le on just hetkel Toompeal istuva valitsuse saavutus. Südant kriipiv mure rikub teenitud puhkusele jäänud töökate kodanike meelerahu. Ärgem siis unustagem seda, hakates pelgalt välja käidud suurejooneliste lubaduste toel Refomierakonda saabuvatel valimistel toetama!
Eesti vajab kindlust tulevikuks.
Mis puutub Sutterisse, siis võiks ta koos oma rahameestest semudega kasutada võimalusi, mis riigis on tekkinud tänu sõjahirmule, mida nii poliitikud kui ka meedia heldelt külvavad. Kui 2021. aastal ulatusid välisinvesteeringud Eestisse 6 miljardi euroni, siis läinud aastal ei venitanud enam miljarditki välja. Tänavuse aasta seis on veelgi nutusem ja välisinvestorite lahkumine rinderiigist kiireneb. Müügis on odavat kinnisvara ja metsamaid, mida kohalikel rahajõmmidel tulus üles osta. Ka aktsiaturgudel loobutakse Eestiga seotud äriühingute osalusest. Näiteks müüdi üle 20 % Tallinkist vähem kui poole turuväärtuse eest, kui üle 15 aasta ettevõttes osalust omanud USA fond loobus sellest ülevõtmispakkumise kaudu vabatahtlikult. Siin oleks tööandjate ja Sutterite võimalus investeeringud ja nendega seonduvad töökohad tagasi tuua, mitte pensionäridele turja karates oma rahvast hävitada.
Reformierakonna heldeid lubadusi ja soigumist riigieelarve 800 miljonilisest ülejäägist ei peaks aga tõsiselt võtma. Isegi need 5% valijatest, kes veel Michali seljataha jäänud, võiksid mõistuse pähe võtta ja aidata ebaõnnesõduril endale juba lähiajal uus jõukohane amet leida.