Elutarkus „kõik on kõigega seotud” leidis mu elus täna taas kinnitust. Seda kaunis huvitaval kombel.

Täna on ju 20. august 2025. Päev, millele langeb nii Eesti kui ka Ungari riigipüha. Eestlased tähistavad taasiseseisvumispäeva, ungarlased aga oma kuningriigi rajaja, kuningas István I Püha mälestuspäeva.

Tunnistan, et Eesti Vabariigi kodanikuna mul tänavu küll mingit pidutunnet polnud. Selleks on nüüdis-Eesti eliit suutnud me elu liiga rängalt tuksi keerata. Ühiskond on lõhestatud, juhid valetavad rahvale, riiki juhitakse võõrriigi (=Ukraina) ja mingi kummalise moodustise (=Euroopa Liidu) huvides, kodanikualgatust halvustatakse ja surutakse maha… Loetelu kujuneks veel pikaks.

Ungari-sõbrana oli ja on mul igal aastal pidupäeva-tunne täiesti olemas. Eriti alates aastast 2010, mil Ungaris on võimul isamaaline valitsus. Selline, kes ei kooguta „me välismaiste sõprade” ees, vaid ajab kõikjal ja alati Ungari asja. Tean, et ungarlased on sõbralik, kuid samas uhke, eneseväärikas rahvas. Nende sirgeselgsust suhtlemisel „välismaiste heasoovijatega” näha on puhas rõõm.

Mu hinge Eesti-osa oli seekord aga tõesti rõõmust ja uhkustundest tühi. Mõtlesin juba, et nõnda – pooliku pidupäeva-tundega – mu tänavune 20. august õhtusse veerebki.

Aga võta näpust! Saatusel olid oma plaanid.

Südame kaudu saadetav telegramm

Astusin Tallinnas Lasnamäel läbi ühest kohast, kust saab raamatuid kaasa võtta tasuta. Ja kuhu saab ka ise raamatuid viia. Selleks, et teistelgi oleks, mida tasuta võtta.

Avastasin raamaturiiulilt ühe venekeelse luulekogu, pealkirjaga „Вечерний снегопад” („Õhtune lumesadu”), kus leidus muuhulgas luuletus Lydia Koidulast. Otsustasin selle kogu kaasa haarata ja teel Kadriorgu bussis läbi lugeda. Igal juhul seda lähemalt uurida.

Bussis avastasin mainitud luulekogust ühe luuletuse, mis tekitas mul hoobilt tõelise pidupäeva-tunde. Luuletus ise kannab eesti keelde panduna pealkirja „Üksnes sulle” ja on selline:

Teбe одной

Bолшeбной oceни рaccветы,
Becны пьянящую кpаcy
И лeтниx paдyг caмoцветы
Teбe в лaдoняx пpинecу.

Подoбнo ветpa дунoвeнию,
Пока coвcем нe рaccвелo,
Cкoльзнy нeзpимoй, лёгкoй тeнью
Xpycтaльнoй нoчи пoд кpылo.

Bойдy в твой coн, как бyдто в cказкy,
Tpoпинкoй тaйнoй, нeзeмнoй
И пoдapю тeплo и лаcкy
Teбe одной, тeбe одной.

Seda lugedes ilmus mu vaimusilma ette eredalt mu vastupandamatu südamedaam. Täpsemalt: ilmus tavalisest veelgi eredamalt, kuna mõtlen temast nagunii tihti ja tundeküllaselt. Mis on ka täiesti loomulik: ta on ju kõige ilusam ja veetlevam naisterahvas, keda olen senise elu jooksul kohanud. Kõnealune luuletus oli seega tõeline südame kaudu saadetav telegramm: andis edasi kõige põhilisema. Ja tekitas ülitugeva äratundmistunde.

Mõtisklesin endamisi, kas luulekogu autor Lev Konovalov võis mu südamedaami isiklikult tunda. Jõudsin järeldusele, et suure tõenäosusega küll. Sest südamedaam on pärit Viljandist, luuletaja Konovalov aga elas seal mitukümmend aastat. Pealegi toimus 2001. aastal ilmunud luulekogu „Õhtune lumesadu” esitlus Viljandi teatris „Ugala”, kuhu oli sel puhul kokku tulnud poolteistsada inimest. Pealinnast vaadates on maakonnakeskus Viljandi siiski üsna väike linn, kus vähemalt teoreetiliselt kõik võiks tunda kõiki, kultuurihuvidega inimesed veel eriti.

Pegasuse kabjahoop Eesti kahjurliku ladviku pihta

Konovalovi luulekogu ja Eesti taasiseseisvumispäeva koosmõjul kirjutasin 20. augustil 2025 ühe luuletuse ka ise. Tõsi, siiski mitte lembeluuletuse. Vaid hoopis sellise, mis andis edasi üha suureneva osa eestlaste ootuse, et nüüdis-Eesti ränka kriisi juhtinud eliit taanduks võimalikult pea. Luuletus sai selline:

Kahjur-ladviku minek

Kas ajast-arust arusaam,
me ladvikule mis käib pinda
ja pitsitab kui vits või raam,
et tunnetel ei ole hinda?

Kaob süngevõitu udulaam
me vaimusilmast, lisab indu.
Viib vaevavetest üle praam
ja lootussäde naaseb rindu.

Ja iga joodik, narkomaan,
kes julmalt tõstnud makse, hindu
ja mürgitand kui aspartaam,
kaob ladvikust, ei puikle, vindu.

Oma vastupandamatust südamedaamist olen aga luuletusi kirjutanud varemgi; kindlasti kirjutan edaspidigi. Ta on mu jaoks tõeline muusa selle sõna parimas tähenduses. Olen saatusele selle eest väga tänulik.

Allikad:

1) https://raamatukoi.ee/%D0%B2%D0%B5%D1%87%D0%B5%D1%80%D0%BD%D0%B8%D0%B9-%D1%81%D0%BD%D0%B5%D0%B3%D0%BE%D0%BF%D0%B0%D0%B4-vet%C5%A1ernii-snegopad

2) https://sakala.postimees.ee/2181935/lev-konovalov-poeet-suveneb-endasse-ning-leiab-sealt-oma-sudamelauludele-sonad-ja-rutmi