XXVIII üldlaulupidu on saanud ajalooks. Tänu korraldajate tarkusele, hoida see kaugele minevikku ulatuvate juurtega sündmus vaba kulunud ideoloogilistest narratiividest, sai pidu osaks ajaloost, mille üle võime õigusega uhked olla. Võimsa ühendkoori esituses kõlanud laulud rääkisid armastusest oma maa ja rahva vastu, mille moodustavad normaalsed naisi armastavad mehed, kes pälvivad naistelt vastuarmastust, ning seda oli euroopalikus mudas tammuva tegelikkuse keskelt ülev kogeda.
Neis, kes ei mahtunud väljakul viibivate õnnelike hulka ja jälgisid pidu teleri vahendusel, tekitas küll veidi meelehärmi reporterite ebaprofessionaalsus, kes pidevalt kordasid samu küsimusi ja püüdsid haipida mingit hüsteerilist peotunnet, samas kahetsusväärselt ekseldes meile pealesurutavate ideoloogiliste arutluste rappa, ent telekal on üks hea omadus, kui jutt liiga jamaks kisub, saab heli hetkeks välja lülitada. Samas kohtas vaheintervjuudes tõelisi pärleid. Näiteks kooriühingu esimehe Hirvo Surva poolt väljaöeldu ületas oma kaalult kindlalt presidendi avakõne.
“Ta lendab mesipuu poole”, “Laul Põhjamaast”, “Mu isamaa on minu arm” – ülim kogemus läbi muusika ja hingekeeli puudutavate sõnade. Kümnete tuhandete ühine hingamine koorijuhi taktikepi alla, rõõm südames ja silmis, ilu ning puhtus hinges – meie laulupidu! Veelkord kummardus korraldajate ja osavõtjate ees! Te pakkusite seda, mida rahvas pikalt ootas, võimalust olla koos ilma hirmujuttude ja ähvardusteta, mida poliitikud päevast-päeva pritisvad.
Jälgides tuhandete joondumist dirigendi taktikepi järgi, tekkis paratamatult küsimus, kui lihtsad inimesed seda suudavad, miks siis mitte meie ebaõiglaselt ülemakstud poliitikud. Miks ei mõista riigikogu laulda kokkukõlavat viisi oma maa hüvanguks? Miks ei suuda  erakonnad esitada hingestatult kõlavat lugu, nagu see kostis laulukaare alt, kus erinevad häälerühmad, jäädes küll igaüks oma noodile kindlaks, moodustasid tervikliku muusikaelamuse? Äkki on viga empaatiapuuduses, või on dirigendiks seatud tegelased küündimatud koori juhatama? Need küsimused tuleks enese jaoks selgeks mõelda, sest kui seda suudaksime, võiks meie elu hakata rohkem sarnanema laulupeole, kus taandub kadedus, vastandumine, nõrgemate jalgealla tallamine, ning jääb vaid ühtsus, osalustunne ja õnn elada sellel imelisel maal, mida nimetatakse Eestiks!