Eesti poliitmütoloogias seisab väljapaistval kohal Reformierakonna otsekui meelemürkide mõjul välja hõigatud lubadus, viia meie koduriik Euroopa viie rikkama  hulka. Juba toona tundus see kohatu suurustamisena, ent praeguses majanduskatastroofis, mille reformistidest käpardpoliitikud koos satelliitidest koalitsioonikaaslastega on esile kutsunud, pole see enam isegi muiet väärt, vaid paneb tõsiselt mõtlema, millega on väike Eesti teeninud ära taolise allakäigu, mida  täna kogeme. Kahjuks ei tunnista reformistidest tühikargajad oma möödalaskmisi, ega kavatsegi võtta vastutust Eesti mudaliigasse viinud otsuste eest. Selle asemel süüdistatakse probleemide tekkimises sõda ning karistatakse maksudega lihtsaid inimesi, kes peavad oma elujärje arvelt riikliku susserdamise kinni maksma.
Pekske pensionäre, sest need ei suuda vastu lüüa.
Liberaalutopistide ristikäik normaalsete pereväärtuste vastu kannab Euroopas tänuväärset vilja – väheneb sündivus, sest laste asemel on ägedam kasvatada lemmikust koera. Ühiskond vananeb ja selle tulemusel kasvab surve sotsiaalsfäärile. Eesti pole siin mingi erand. Pensioniikka jõudnud inimesed, kes aastakümneid on oma tööga ja riigile makstud maksudega kogu masinavärki käigus hoidnud, muutuvad ühtäkki meie poliitikute silmis eelarvet asjatult koormavateks tüütuteks ülalpeetavateks, kellele tuleb nende koht kätte näidata. Ja nii ilmuvad meedias üha sagedamalt arvamuslood, kuidas pensionid tuleks külmutada või siis järgmise sammuna sootuks nullida, sest riigil olevat raske. Unustatakse ära praeguste pensionäride panus ning seegi, et sotsiaalmaksu tasudes on nad oma pensioni ise kinni maksnud ja ei nõua almust, vaid tahavad õigustatult oma tagasi.
Piinlik tõdeda, ent reformistlik maailmavaade näeb ette nõrgemate peksmist. Võtame pensionäridelt ja paljulapselistelt peredelt, kuid jätame puutumata pankadele ülikasumi, kahmame endale üksikute pensionäride toetuse ja uhame riigikogulastele palka juurde – see on reformierakonna lipukiri.
Eesti inimene on rahumeelne ning naljalt närvi ei lähe, kuid vägivalda pensionäride ja lastega perede kallal, ei tohi lõputult pealt vaadata. Pensionid peavad tõusma, sest Eesti vanurid on Euroopa eakaaslastega võrreldes kehvemas seisus. Lastega perede kindlustunne peab kasvama, sest vaid nii suudame peatada demograafilise katastroofi. Kui eelarves raha napib, tuleb lõpetada laristamine poliitikute ja riigiteenistujate ülalpidamisele, tõmmata kokku ideoloogilised projektid ning peatada tarbetud rahapaigutused nagu näiteks Rail Baltica ja uus ERR-i palee. Äpardunud poliitika ämbrid maksku kinni poliitikud ise, mitte nende ohvriks langenud rahvas!