Kui relv on tasakaaluka, mõistliku ja seaduskuuleka inimese käes, võib sellest olla abi ohtliku rünnaku tõrjumisel või kuritegelike plaanide peatamisel, kui see aga satub vaimselt haige kurjami või mõne tasakaalutu tüübi kätte, kujutab see endast ohtu inimeste elule. Sama kehtib ka tehisaru kohta. Kui seda kasutatakse süsteemselt ning kontrollitult, võib sellest tõusta tulu, ent tehisaru kriitikavabal arendamisel, ilma kontrollimehhanisme ning vajalikke piiranguid rakendamata, sünnib maailma seninägematu ja teatud arengutasemele jõudnult silmale nähtamatu inimtahtest sõltumatu kõikvõimas monstrum, mis halbade võimaluste kokkulangemisel viib inimkonna väljasuremiseni.

Kahjuks on maailmas kahetsusväärselt palju raha- ning võimuahneid tegelasi, kes ohtu ei tunnista, vaid näevad tehisaru arengus võimalust kas siis teenimiseks või poliitilise kapitali kogumiseks. Eesti valitsus, mille senised sammud on viinud riigi nii majanduslikku kui ka eksistentsiaalsesse kaosesse, on tehisarus leidnud teema, mille najal võib uljalt loojangusse kapata.

Michali manipulatsioonid.

Käesoleva aasta jaanuaris käivitas peaministrina läbikukkunud Kristen Michal koos aegade algusest kahjumit tootva rahapõletusettevõtte Bolt käilakuju Markus Villingu ning teiste enam aru ihkavate ettevõtjatega algatuse „Eesti AI”. Rahapuudusel lastetoetusi kärpiv ja pensionäride sissetulekute külmutamise üle arutlev valitsus suunab sellel aastal umbmääraselt sõnastatud AI arendusprogrammi 11 miljonit eurot maksumaksja raha. Kindlasti leiab see tänulikku kasutamist tublide skeemimeistrite poolt, kes suudavad kirjutada kokku või lasevad AI-l kribada, sisutuid ent tunnustatud retoorilisi loosungeid sisaldavaid arendusprogramme, mille alusel toetusrahadest oma osa saada. See pole ju ometi patt, kui sulle pakutakse füüri pelgalt selle eest, et lajatad lauale teesid AI järjekordse arenguetapi kiirendatud läbiviimisest, sest kes siis meie praegustest otsustajatest ikka nii väga taipab, millised tegevused AI arenguks on vajalikud, mis aga lihtsalt väljamõeldud kelbas, mida ajades saad end tegijana eksponeerida.

Igatahes on AI tulek michaliitidele otsekui taeva kingitus, sest mis on praeguse nadi reitingu puhul vajalikum, kui rahvast suurte lubadustega liistule tõmmata, aga seda AI-st johtuva tohutu edu lubamine iseenesest ju on.

Kristen Michali suust oleme kuulnud, kuidas AI kasutamine tõstab paugust avaliku sektori tõhusust. Mil viisil, seda Michal ei selgita. Võib vaid eeldada, et kui märgatav osa avaliku sektori ülesannetest antakse tehisaru pädevusse, siis ometi pole valitsusel mõtteski vähendada bürokraatide arvu riigiaparaadis, mis tõeliselt võimaldaks valitsemiskuludelt kokku hoida. Ent tehisaru väestavad võimed ei piirdu Michaeli arvates üksnes avaliku sektoriga. Ka tervishoius toovat AI enneolematult ägeda lahenduse, kui tehisaru võtab üle nii kiirabi kui ka perearstinduse, lajatades diagnoose, kribades retsepte ja väljastades peale patsiendi surnuks arustamist põhjalikult motiveeritud surmatõendi. Tõelise trumpkaardi pidavat AI aga andma kätte oma ametit väärtustavatele töötajatele, sest tänu arule hakkab töö nende käes lausa lendama. Ka seaduste vorpimisel lubab Michal minna üle tehisarule, kuna siis ei pidavat riigikokku enam sattuma lollakaid, saati suisa vigaselt koostatud eelnõusid. Vaat selline helge tulevik ootab tänu AI-le tiigrihüppes takerdunud Eestit.

Ohusignaalid on juba süttinud.

Tehisintellekti uurimisorganisatsioonis OpenAI ei olda AI kasutamise suhtes nii paduoptimistlikud, nagu meie valitsusjuht. Juba üsna intellekti arendusprotsessi alguses tunnistati, et pole üheselt selge, kui palju tehisintellekt võiks kasu tuua, nagu seegi, kui palju valesti üles ehitatud tehistaip ühiskonda kahjustab. Seda, kas praegune areng liigub õiges või vales suunas, ei julge aga arvata keegi, väljaarvatud Kristen Michal ja mõned teised oma ametipostil rahva toetuse osas madalseisu maandunud poliitikud.

USA valitsus on väljendanud tehisintellekti suhtes otsest umbusku, leides, et selle vastutustundetu kasutamine võib süvendada ühiskondlikku kahju, nagu pettus, diskrimineerimine, eelarvamused ja desinformatsioon; töötajaid töölt kõrvaldada ja nende võimestamist vähendada; konkurentsi lämmatada; ja kujutada endast ohtu riigi julgeolekule.

Ühendkuningriigis nähakse veelgi suuremaid ohte. Suurbritannia valitsusringkonnad leiavad, et tehisintellekti süsteemid võivad koondada vastutustundetut võimu väheste kätte või neid võidakse pahatahtlikult kasutada ühiskondliku usalduse õõnestamiseks, avaliku julgeoleku kahjustamiseks ning rahvusvahelise julgeoleku ohustamiseks, samuti valeinformatsiooni genereerimiseks, keerukate küberrünnakute läbiviimiseks ja koguni keemiarelvade väljatöötamiseks.

29 riigi poolt allkirjastatud Bletchley deklaratsioon sedastab, et erilised tehisarulised ohuriskid tekivad niinimetatud piirialal, mille all mõistetakse ülivõimsaid üldotstarbelisi tehisintellekti alusmudeleid, mis suudavad täita laia valikut ülesandeid. Sedastatakse, et tehisintellektis avalduvad kahju tekitavad võimed. Märkimisväärsed riskid tulenevad potentsiaalsest tahtlikust väärkasutusest või tahtmatutest kontrolliprobleemidest. Bletchley deklaratsioonis nõutakse tehisintellekti arenduse üle suuremat kontrolli, et asi lõplikult käest ei läheks. Ent kuidas kontrolli teostada, kui seni puudub selleks seaduslik alus ja arendusega seotud suurkorporatsioonid lihtsalt varjavad andmeid ning salastavad arendustegevusega seonduvat?

Tehisintellekti arendavate firmade salastatuses peituvate ohtude eest hoiatavad nii OpenAI endised tipptegijad, kes oma ebamugavate seisukohtade tõttu ettevõttest vallandati, kui ka Google DeepMindis tegutsenud vilepuhujad. Tooksin siinkohal ära nende hiljutise avaliku pöördumise põhiseisukohad:

Tuleb mõista tehisaru tehnoloogiatega kaasnevaid tõsiseid riske, mis ulatuvad olemasoleva ebavõrdsuse edasisest süvenemisest manipuleerimise ja väärinfo levitamiseni ning autonoomsete tehisintellekti süsteemide kontrolli kaotamiseni, mis võib viia inimkonna väljasuremiseni.

Peab lootma, et neid riske saab piisavalt leevendada teadusringkondade, poliitikakujundajate ja avalikkuse piisavate juhiste abil. Tehisintellekti ettevõtetel on aga tugevad rahalised stiimulid tõhusa järelevalve vältimiseks ja pöördumisele allakirjutanud ei usu, et ettevõtte juhtimise kohandatud struktuurid on selle muutmiseks piisavad.

Tehisintellekti ettevõtetel on märkimisväärsel hulgal mitteavalikustatavat teavet oma süsteemide võimaluste ja piirangute, kaitsemeetmete piisavuse ning erinevat tüüpi kahju riskitasemete kohta. Siiski on neil praegu vaid nõrgad kohustused jagada teavet valitsuste ja kodanikuühiskonnaga. 

Eesti saab tehistiigriks.

Aga peaministrit ja reformistlikku valitsust AI ohud ei koti. Eesti on esirinnas ja pigem suretame välja kohaliku ettevõtluse ja saadame igavikku rahva, kui hakkame tõsiselt rääkima vajadusest AI õhinat vaigistada ning kontrollimatut arendustegevust piirata. Nii võib Eestist saada tõeline AI kiskja, kus üleilmsed arendushiiglased võivad tunda end vabana igasugusest kontrollist ning vajadusest jagada infot ning järgida seadusandlust. Nõrga valitsuse ja lonkava õiguskaitsesüsteemiga riik on kui välisresidentide paradiis, kus võib tegutseda oma seaduste kohaselt, timmides AI lahendusi viisil, mis mujal maailmas ei tuleks kõne allagi. Just siin tuleb näha meie praeguse valitsuse tehisarueufooria tõelist ohtu.

Vastutustunne, reaalsustaju, kontrollimehhanismidega arvestamine ja piiride tunnistamine on võtmesõnad, mis ei lase tehisarul üle pea kasvades nuhtluseks või surmarelvaks muutuda. Pilt ei pruugi olla sugugi nii roosiline, nagu entusiastid seda maalivad. Selle kinnituseks toon ära Citrini Researchi poolt 2026. aasta veebruaris avaldatud James van Geeleni ja Alap Shahi aruande „2028. aasta ülemaailmne mõistusekriis”, mis ennustab lähiaastateks majanduse süsteemse kollapsini viiva surmaspiraali toimimist järgnevalt: „Tehisintellekt muutus paremaks ja odavamaks. Ettevõtted koondasid töötajaid ja kasutasid seejärel sääste tehisintellekti uute võimaluste ostmiseks, mis võimaldas neil koondada rohkem töötajaid. Koondatud töötajad kulutasid vähem. Ettevõtted, mis müüvad asju tarbijatele, müüsid neid vähem, nõrgenesid ja investeerisid tehisintellekti rohkem, et kaitsta kasumimarginaale. Tehisintellekt muutus paremaks ja odavamaks.” Tuleb panna end valmis töö kaotuseks, sest odav ja hingetu tehisaru võtab selle üle.

Nagu Alap Shah ennustab: „Kogu meie majandussüsteem on üles ehitatud ühele eeldusele: inimese intellekt on napp ja kallis ressurss. See on peamine sisend, mida on vaja toorainete muutmiseks kaupadeks ja teenusteks, mis dikteerivad meie elustandardit. Aastal 2026, kui agentiivne tehisintellekt saab täiskasvanuks, on see aluspõhimõte kokku varisemas. Tehisintellekt ei ole enam pelgalt tööriist või täiendus, sellest on kiiresti saamas inimese kognitiivse töö otsene asendaja. See nihe devalveerib põhimõtteliselt valgekraede tööd. Tehisintellekti edenemise ja kapitali hüppelise kasvu toel kiireneb see nihe paratamatult, tekitades majandusšoki, mis võib varjutada tööstusrevolutsiooni, ülemaailmset finantskriisi ja pandeemiat. Ilma kiireloomuliste poliitiliste meetmeteta on sellel potentsiaal põhjustada järgmise kahe aasta jooksul märkimisväärne finantskriis.“

Kas see ongi, mida Kristen Michal soovib?