Palju kära ei millestki tekitanud halenaljakas seik, kui valitsuse tegevusest tugevalt häiritud kodanik üritas tungida ebapopulaarse rahandusministri õuele, on algatanud meedias arutelu, kas kodanikes üha nigelamate sooritustega pahameelt õhutavad ministrid vajaksid kaitset. Tegelikult tuleks arutleda selle üle, kes kaitseks rahvast arrogantse järjekindlusega riigi rahaga lohakalt ümberkäivate või seda suisa omastavate poliitiliste sulide eest. Prokuratuurist ega politseist ju erilist abi pole, sest nende kontorite tähelepanu  keskendub kohvimasina väärkasutamise ja mõneeurose juukselõikusega seonduvate roimade paljastamisele, mitte kümnetesse miljonitesse ulatuvate mahhinatsioonide tõkestamisele ning süüdlaste väljaselgitamisele. Miks muidu saab enda valitsemisalas kontrollimatut rahade liikumist võimaldanud kaitseminister veel vabana ringi kõndida ning anda asjade seisus selgust tuua püüdvas komisjonis ülbeid vastuseid? Kuidas saaks õigusriigis, kus hoolitakse rahva rahast, tekkida olukord, kus relvatehingutega väidetavalt seotud ärimeest pole kutsustud ülekuulamisele? Kuidas saavad relvatehingus miljoneid kaotanud ametnikud istuda edasi oma kohtadel, tehes nägu nagu toimunu neid üldse ei puudutaks?

Rahvas on kurjamite ees kaitsetu

Riigil on vaja raha, et maksta kinni ametnike ja poliitiliste sullerite tekitatud kahju ning selleks, et tõsta samade omakasust või rumalusest saamatute tegelaste palku. Vahendeid hangitakse peresid maksudega röövides, sotsiaaltoetusi kärpides ja haigekassat uljalt pankrotti juhtides, sest aasta-aastalt saja miljoniga miinuses siplev süsteem ei saa ju pikalt kesta. Aga seitsekümmend milli lihtsalt kaotada, on köömes, millest ei maksa isegi rääkida. Noh, maksime mitte millegi eest, ja mis siis, leiame riigieelarvest uue kõbina ja keegi ei kobise.

Kuni rahvas end avantüristidel röövida laseb, on riigil ju raha sitaks, nagu teab meie roppsuust haridusminister. Ja tõesti, milleks ärrituda, kui selle asemel, et toetada haridust ja kultuuri, kulutatakse raha hoopis ilmetutele reklaamikampaaniatele a la „Südame ja neerudega eestlane“ või „Sööge kolmapäeviti kala, raisk!“. Kui see pole raiskamine, siis mis veel? Nii kaovad riigieelarvest sajad miljonid mittetöötava lõimumise, üksnes äärmusideelisi rohelisi kottivate loodushoidlike meetmete ning euroopalike sooväärtuste populariseerimisele. Pidu katku ajal, leiavad mõistlikud inimesed, taevalik innovatsioon, pröökavad michaliitlikud entusiastid, sest mida enam segadust ja ideoloogilisi loosungeid, seda rammusam on pirukas, mida riigiametis järada. Ja kui relvakaupmeestega tehtud saladiilid meedia tähelepanu alla satuvad, võib ju nihutada rahapesu raskuskeskme Rail Balticale, kus saab samuti kümneid miljoneid ohutult maha kirjutada, sest kui puudub kontroll, nagu see meil kombeks, ei mõika keegi, palju seda va kõlisevat on soodesse-rabadesse maetud. Hästi elab see, kes valinud enda rahvusloomaks käbeda orava, kelle suurimaks kireks on lõputu talvevarude korjamine, vajadusel liigikaaslaste tagant häbi tundmata varastades.

Eesti väärib ausat valitsust

Ent tulgem tagasi konkreetse eksminister Pevkuri kaasuse juurde. Ministrina võttis ta tagasiastudes poliitilise vastutuse. Siiski pole see täielik, sest Riigikokku asudes, on ta väljendanud seisukohta, et näe, tubli mehena jätsin mugava ministritooli, aga asendamatu poliitikuna jätkan parlamendis, sest kuidas saaks Eesti riik läbi temasuguse vunderkindita.

Pevkuri kriminaalvastutusele võtmisega on aga selline konks, et ilma Riigikogu enamuse nõusolekuta ei saa seda teha, ja sinna võib kogu miljonite kaotamise lugu lõppeda, sest omasid hoitakse, kui isiklikust kasust johtuvad diilid peavad. Nähtavasti pole loota, et endine minister ja tema ahastavalt abitud alluvad pandaks hüvitama kümnetes miljonites raisatud rahva raha. Oravlased ja muud suurekaliibrilised närilised jäävad ka kõige nurjatumate sulitempude eest karistamata. Aastate vältel oleme kogenud, kuidas end uhkustavalt õigusriigiks nimetavas Eestis pääsevad suured sulid kerge ehmatusega, sest kui ikka asi tikub väga käest minema, salastatakse asjasse puutuvad dokumendid seitsmekümne viieks aastaks ja ükski konn ei köhi.

Aga mida tähendab inimeste õiglustundele, kui Pevkur ja teda hämarates tehingutes abistanud satelliidid vabadena ringi kõnnivad ja endale vastu rindu tagudes kinnitavad, et näe, telefonist oleks võinud ju leida minu vastu tõendeid, aga jätsin nutitoru ämma kappi, kust mu kallis riist kaduma läks. Järelikult olengi puhas kui prillikivi.

Ent rahvas pole enam nii manipuleeritav, kui kümnemiljoni aegadel ja vimm koguneb, sest kaua sa kannatad kurbade naeru, keda õiguskaitseorganid, kellele see peaks olema pühaks kohuseks, poliitmängurite eest ei kaitse. Sellest on kahju, sest Eesti rahvas väärib ausat valitsust, kes hoolib inimestest ja peab lubamatuks rahvalt riigieelarvesse kogutud raha sihitut raiskamist, või mis veelgi hullem, rahva rahaga oma taskute täitmist.