Lähenevate valimiste kontekstis on prokuratuuri järjekordne katse Isamaa erakond kohtusse kaevata, otsekui koiduvalgus Reformierakonna üdini ausale ennastsalgavale salgale. Kes vähegi arvutada viitsib, taipab, kui täpse ajastatusega aasta varjusurmas viibinud kahtlustus taas päevakorrale tõusis. 2027 märtsis toimuvate riigikogu valimiste ajaks on populaarseimale erakonnale jõutud hoogtöö korras juba mitu ämbritäit pori pähe valada. Kui aga peaks selguma, et sarnaselt vale erakonda toetanud ettevõtja Pruunsillale, pole Isamaale siiski võimalik kriminaalset tegevust kaela määrida, siis sõnnikut, mis nende suunas loobitud, pole võimalik enam täielikult maha pesta. Ehk siis juhtub ometi ime ja toetusnäitajate poolest tippu vupsanud Isamaa loovutab nii mõnegi poolehoiuprotsendi ning kui appi võtta veel kuriaus e-valimiste nipp, on isegi valimiste võidu korral valmis pakkuma Reformile tükikest maitsvast riigipirukast, millest madal reiting ja peaministri ääretult arrogantne rumalus ähvardab suure osa Eesti taasiseseisvuse ajast valitsemiseelist maitsnud pundi seekord ilma jätta. Aga Reform vajab võimu, sest ilma selleta ei saa täiesti ausalt ja ilma õiguskaitseorganite sekkumiseta sooritada tegusid, millest kõnelevad materjalid tuleb 75 aastaks salastada, kilekotis kompra ämma buduaari sokutada või idavedude sarnaste alatute kombinatsioonidega oma kaukasse füüri kühveldada, hirmuta, et selle eest üleannetuid sullereid isegi tutistataks.

Eesmärk pühendab abinõu

Meie ülidemokraatlikus riigis käibib praktika, kus selle asemel, et kaitsta avalikku korda või jahtida vägivaldseid kuritegusid korda saatvad julmureid, keskenduvad õiguskaitseorganid erakordset mõjuvõimu omavale Reformierakonnale vastumeelsete jõudude kottimisele. Poliitiliselt motiveeritud protsesside puhul ei küsita, palju kulub raha süüdistusmaterjalide kokkuklopsimiseks või vaatamata prokuratuuri pingutustele süüaluse õigeksmõistmisega lõppenud pika kohtuprotsessi läbiviimiseks ja valesüüdistuse alla langenud kohtualusele kompensatsiooni maksmiseks. Kui õhku täis puhutud süüdistuspall lõhkedes vilinal tühjaks jookseb, ei vastuta ju keegi, sest prokuratuuri aastatepikkune klaperjaht toimus rahva õiglustunnet ja avalikku huvi silmas pidades. Ei saa ju tunnistada, et rahva usaldus meie prokuröride vastu, kes süüdistusi otsekui õhust haaravad, on ammu langenud alla siivsa piiri. Keda huvitab? Ja nii võib riigiprokurör Pern taas tõmmata kulmu kipra ja lubada, et küllap seekord suudetakse nui neljaks tõestada, milline vassimine ja vargus toimub Isamaas, mis juhtiva opositsioonijõuna ei taha mõista, kes selles riigis toimuvaid protsesse tõeliselt juhib ning kelle osaks jääb hiire kombel nurgas piiksudes karistus vastu võtta. Eesmärk pühendab abinõu ja sestap saab Isamaa kaela krimasja ning proovigu vaid vingerdada välja süüdistusest, et ei maksnud enam kui kolmesaja tuhande eest reklaamiarveid, kasutades seeläbi oma tegevuses eraettevõtjate raha. See on roim, mis väärib karistust, sest õiged poliitikud, nagu näiteks need, kes kuuluvad Reformierakonda, laristavad rahva rahaga, tellides reklaamiagentuuridelt eelarvevahendite eest kampaaniaid „südamest eestlane“ ja teisi möödapääsmatult hädavajalikke euroüllaid ideoloogiasähvatusi.

Autorollota palju tahad

Ei hakka vaidlema, et erakondade rahaasjad väärivad kindlasti tähelepanu ja hoolsat jälgimist, et ei esineks kuritarvidusi, ent see ei tohiks toimuda valikuliselt, üksnes opositsiooni trollides. Kui ikka kümme milli kaduma läheb, pole põhjust rahvast lollitada ja tõendikaustu aastakümneteks salastada, vaid kõigil huvilistel peaks olema neile vaba juurdepääs. Sama puudutab ka Autorollo nime all tuntuks saanud vigurdamist. Mis ikkagi toimus? Kuidas seal, kus rahvas nördinult selgitusi nõudis, näidati ülbelt trääsa? Või kelle huvides venitati Tallinna Sadama kohtuasjaga, kuni see aegus? Kes vastutab? Kes kandis kulud? Kes sai asja kihvakeeramise eest karistada? Miks lastakse Eesti200 valimisi rahastanud ja seejärel küünilise sulitsemisega vahele jäänud Lehtmel rahulikult redutada, oodates, millal tema kokkukeeratud käki kohtuliku menetluse aeg ümber saab, et tore kaastundlik tädi võiks oma vigurdamisi jätkata.

Ja nüüd tiritakse valimiste eel püünele Isamaa kolmesajatuhandene roim, mille prokuratuur soovib lõputu poripritsimisprotsessi alustamiseks kohtusse saata. Pole juttugi avaliku huvi nappimisest või julgeolekukaalutlustel materjalide vaka alla pistmisest. Proovime ikka täie rauaga panna, on siis otsest süüd või piirdub asi vaid piiripealse skeemitamisega, mille läbi riik ja rahvas polegi ehk erilist kahju kannatanud.

Lisaks muule meenutab Isamaale etteheidetav kaasus vägisi rühmituse SALK vastu algatatud kohtuasja, mis läbi kukkus. Muidugi on SALK puhul tegemist äärmiselt mitmekülgsete lobistajatega ja ehk Isamaaga siiski läheb õnneks nõrgal alusel süüdistus karistuseni viia. Vähemalt nii arvatakse kontoris nimega prokuratuur.

Et aga ükski lurjus ei saaks väita, nagu oleks reformierakondlased kuidagi kaitse all, otsustati vahepeal vintsutada Kalle Laanetit, kes nüüd peale kahe ja poole aastast kohtuvahet ledimist õigeks mõisteti. Ütle veel, et reformikad ei kannata proksi üliagaruse tõttu teistega võrdselt! Muidugi tasub siinkohal meenutada, et Laanet oli Reformis see võõrastele oma ja omadele  võõras, kes hästi ei sobinudki käsi peseb kätt mustrisse ning kõlbaski avalikkuse eksitamiseks ajutiselt häbiposti upitada.

Eesti väärib läbipaistvat õiguskaitset

Kui oleme nii hellad igasuguse kuritegevuse suhtes, nagu prokuratuur püüab avalikkusele sisendada, tuleks välja selgitada, miks kulub uurimistoiminguteks ja süüdistuse kokkupanekuks aastaid. Kas prokurörid on harimatud, ega suuda tõhusamalt töötada? Ehk on prokuratuuril ja kohtusüsteemil puudus motivatsioonist või suhtutakse riigi vahendite raiskamisse ükskõikselt, mis sel juhul sisaldab selgeid kuriteo tunnuseid. Kes maksab kinni õiguskaitseorganites igapäevaseks muutunud venitamise? Miks ei korvata õigeks mõistetutele kahjusid prokuratuuri eelarvest või väheveenva materjali iga hinna eest kohtuni vedanud prokuröri heldest palgast? Vastuseid pole nähtavasti loota.

Lisaks kõigele tekib küsimus, et kui Isamaa erakonna reklaamitehingud lugeda kuritegudeks, siis miks vaadatakse läbi sõrmede kahjudele, mida toob kaasa oma pädevuse ületanud hädise vähemusvalitsuse tegevus. Me kaotame valitsuskabineti niru töö ja lausäpardumiste tõttu sadu miljoneid rahva raha, kuid kuritarvitused, mis tulenevad ministrite võhiklikkusest, maailmavaatelistest eelarvamustest, erakonnakaaslaste huvide eelistamisest, prokuratuuri ei morjenda. Me elame õigusetuses, kus karistamatud otsustavad, milline karistus määrata peavoolupolitikaanidele jalgu jäänud erakonnale ning sellega seotud isikutele. Laulva revolutsiooni ja Balti keti rahvas väärib õiguslikust tupikust paremat.