Juba pikemat aega elame olukorras, millist meie riiklus pole varem kogenud – Eesti rahva saatuse üle otsustab valitsus, mida toetab vaid napilt üle 10% kodanikest. Samas puudub valitseval presidendil tahe midagi muuta ning otsusega teisel ametiajal mitte kandideerida, andis ta kindla signaali, et eelmistel valimistel saavutatud toetuse kiirelt maha mänginud koalitsioon võib ülbelt jätkata ning otsustada sellegi üle, kes hõivab Kadriorus järgmiseks viieks aastaks presidendilossi.

Kahjuks pole ükski poliitiline jõud seni suutnud teha ainsatki tõsiselt võetavat katset lõpetada olukord, kus tänu usalduse kaotanud erakondade enamusele riigikogus, juhib end demokraatlikuks pidaval maal mängu rahva enamuse toetuse kaotanud seltskond. Ent kui Kristen Michalilt küsitakse, kas ta kavatseb tagasi astuda, muigab äpardumises meistersportlase staatust vääriv asjataja enesekindlalt ning teatab, et kavas pole isegi valitsusremonti ja rahva tahtele vilistades veetakse ametiaja lõpuni välja. Vägisi tekib küsimus, kas siin pole tegemist diktatuuri tunnuseid kätkeva olukorraga?

Diktaatuuri ihalejad vihkavad kriitikat.

Diktatuurile on omane võimule ustavate tegelaste pime viha nende vastu, kes vähegi riskivad valitsejate saamatuse suhtes sõna võtta. Kahjuks oleme oma riigis selleni jõudnud. Tasub vaid kritiseerida mõnd michaliitide järjekordset möödalaskmist, kui saad külge vaenulikust kremli ideoloogiast pimestatud lollpea sildi või kirjeldab mõni valitsusele truu tegelane sind totaka onu Heinona, kes ei oska muud, kui geniaalsete poliitiliste otsuste peale vinguda. Nii teatab end uhkeldavalt liberaalse kodanikuna eksponeeriv Tarmo Jüristo, et Jürgen Ligile tehtud etteheited on valed ja tolle ammu ajast-arust ministri tagandamine selgelt valefaktidest juhindunud lurjuste katse takistada rahva poolt palavalt armastatud fiskaalguru kiiduväärset ja riigi majandust turgutavat tööd. Eks tuleta pukki upitatud asjameeste nui neljaks kaitsmine meelde üht juba ununema kippuvat ajalukku hääbunud riigikorda, kus kaunilt vilkuv viisnurk pühitses kõigi valitsusele ustavate tüüpide sigatsemisi ning põrmustas igasuguse nende suunas lendu lastud kriitika.  

Kriminaalne äri ja laste vihkamine hukutab Eesti.

Kristen Michali valitsust ilmestab ühelt poolt tegevusetus, mida püütakse varjata paljusõnalise praalimisega, teisalt aga imetlusväärne jonnakus kõige totramate ideede kriitikavabas läbisurumises, lisaks kohalike inimeste alavääristamine ja moodsate pseudoideoloogiate jõuline pealesurumine.

Kui investorite riiki meelitamine ebaõnnestus ning majanduse madalseisust väljatoomine ei edene, surus jonnakas justiitsminister Liisa Pakosta läbi pahatahtliku plaani, muuta Tartu ja laiemalt kogu riik osaks Rootsi eduloost rahvusvahelise kuritegevuse keskusena. Pakosta ja tema mõtteuperpalle toetav valitsus ning riigikogu enamus, astusid selgelt vastu rahva tahtele ja tänaseks on leping Rootsi kriminaalide Tartusse ümberasustamiseks sõlmitud ning presidentki selle vaenuliku tegevuse heaks kiitnud. Ei aidanud siin valdava osa kodanike vastuseis ega asjatundjate hoiatused, et võõramaiste kriminaalidega koos valgub Tartu tänavaile ning sealt edasi mujale riiki Rootsis üha enam võimust võttev rahvusvaheline äärmuskuritegevus. Pakosta janunes enda kehtestamise järele, hoolimata, mida vanglarent endaga kaasa toob. Kah asi, mille pärast muretseda!

Samas oli too sama Pakosta koos teiste hädavalitsuse liikmetega jõuliselt vastu Lastekaitsepäeva riigipühaks kuulutamisele. Pakosta nentis, et lapsi ja lastega peresid väärtustav püha tähendaks ettevõtetele saamata jäävat tulu ja seda ei saa lubada. Eestlane rabagu tööd, siis jätkub vähem aega valitsuse kallal irisemiseks. See, et eestlastel on niigi teiste eurooplastega võrreldes vähem riigipühadena vabu päevi, pakostalaadseid ei morjenda, sest ega siis lapsed ja lastega pered pole mingid omasooiharatest erilised, kelle heaolu ja võrdsuse eest tuleb heteronormaalsust ja perede väärtustamist jõuliselt alla surudes võidelda.

Normaalsus on kuradist.

Diktatuuri olukorras kaotavad inimlikud väärtused mõtte ning valitsus ei keskendu mitte oma ülesannetele, vaid hakkab tegelema ideoloogiliste väärarusaamade pealesurumisega. Nii on juhtunud ka meil, kus majandusministeeriumist on saanud oluline LGBTIQ agenda keskus.

Majandusministriks edutatud, ent üha enam sooveidruste eestkõnelejaks muteeruva Erkki Keldo juhitud ministeerium on selle asemel, et kaaluda võimalusi Eesti majanduslangusest väljaupitamiseks, asunud hoogsalt tegelema nende kahjurite paljastamisega, kes ekslikult jaotavad inimkonna meesteks ja naisteks, arvestamata enam kui saja erineva sooga, kes äärmusõiguslaste hinnangul suures Issanda loomaaias vegeteerivad ning kellele on tarvis kehtestada võrreldes heteroseksuaalse massiga rida eriõigusi, kaitstes omasooiharat aadlit eluraskuste eest. Sestap on majandusministeeriumi eestvedamisel koostatud õhinapõhine LGBTIQ strateegia, mis peab Eesti muutma kogu maailma iharinimestele suurepäraseks kohaks elamiseks. Ajal, mil hoitakse kokku peretoetuste pealt, oli raha suunamine taolise jama kokkuklopsimiseks muidugi möödapääsmatu, sest ilma lollusest ja normaalsusvihast pakitseva strateegiata poleks saanud Brüsselist pikka paid, mida iga meie pooles vinnas valitsuse liige ju nii väga ihaldab.

Üksnes strateegia valmisnikerdamisega aga ei piirdutud. Juba on elluviimisel järgmised olulised sammud, kui eirates riigihanke seadust on tellitud imeline uurimus „Soolise võrdsuse ja vähemuste võrdsete võimaluste ristumiskohad turvalisuse, julgeoleku ja demokraatliku vastupanuvõimega”. Ministeeriumi otsuses seisab: „tellitava töö eesmärk on interdistsiplinaarselt uurida ja nähtavale tuua soolise võrdsuse ja vähemuste võrdsete võimaluste ning turvalisuse ja julgeoleku omavahelised seosed ning töötada välja teadmispõhised poliitikasoovitused, mis aitavad vastu seista soovastasele ja LGBTIQ vastasele retoorikale, infokorratusele ning polariseerumisele”. Hurraa, seltsimehed iharad! Vähemalt kellelgi, mis siis, et vaid end pridedel jõuliselt afišeerival vähemusel, läheb michaliitlikus keldoriigis hästi. Ülejäänud, kes ei oska aga seksuaalhälvete suhtes suud pidada, viime plate peale. Las siis mõtlevad järele, kas ema on mees või mitte!

Päästkem meie ainus ja püha Eesti diktatuuriohust!

Demokraatial ja diktatuuril on Eestis üha raskem vahet teha. Siiralt sooviks, et enamuse toetatav riigikogu opositsioon asuks sooja suve ahvatlustele vaatamata tõsiselt tööle ning käivitaks valimisi ära ootamata protsessid, mis tooks taas võimule valitsuse, keda huvitaks rahva ja riigi kestmine, mitte küünte ja hammastega toolist kinni hoides Brüsseli ees ideoloogiliste punktide noppimine.

Muidugi pole diktatuur tänapäeva globaliseerunud maailmas ja ühinenud liberaalsotsialistlikus Euroopas üksnes Eesti probleem. Oleme ju osake ülemaailmse ideoloogilise mulli, kliimasoojenemise nimel tavaelu kokkutõmbamise ja üha kallimaks muutuvate CO-tasude tõttu vaeseks maksustamise ohvrid. Ideoloogia ennekõike, nõutakse meilt von leyenlikust keskusest ning me kuuletume, sest kliimamuutuste vastu sõnavõtjaist saavad kohe lamemaalased, keda naeruvääristada või sootuks nurka mängida. Kliimaaktivism on sama kriitikavaba kui LGBTIQ nõudlik enesekehtestamine, toetades sama jõuliselt suurepäraseid võimalusi vastaseid mutta tampides diktatuur kehtestada. Ja seda Michali kabinet ka teeb.

On viimane aeg võtta eeskuju Balti naabritest, kus peaministrid tagasi astusid või brittidest, kes samuti ei usu vajadusse populaarsuse kaotanud peaministrit valimisteni nunnutada. Eesti rahvas väärib valitsust, kelle tegemistes on perspektiivitunnet ja hoogu, mitte pehkinud AI-tamise usku tölle, kes tõemeeli loodavad, et tuhm mootoraju aitab neil Eesti kraavikiskuva elu taas rööbastele suunata. Tegelikus elus maksavad inimmõistus ja südamest tulev armastus oma maa ja rahva vastu, mitte karjääripoliitikute haiglane enesekesksus. Vajame nagu õhku tõelist demokraatiat, mitte vihakõneseaduse sildi all vargsi hiilivat diktatuuri.