Just selline mõte vilksatas peast läbi, kuuldes keskkonnaameti looduskasutuse osakonna juhataja Kaili Viilma Tartus toimunud konverentsil „Maismaatuuleparkide ja elustiku vastastikused mõjud” lendu lastud ähvardust: „Me katsume sellest punnseisust ikkagi kuidagi üle saada, me ei tea veel kuidas kohalikke omavalitsusi murda, aga tuulepargid pole ainus teema, kus me neid murdma peame, me murrame neid ka märgalade taastamisel, mõne kaitseala moodustamisel, me oleme kiskjateks loodud.” Et selle hirmutavalt küünilise avalduse peale kostis saalist toetav aplaus, süveneb hirm, et rahvale oma ideoloogilisi eelistusi vägisi pealesuruvate kiskjate aeg ei lõppenud Eestimaal koos hävituspataljonide laialisaatmise ja küüditajate võimu vääramisega, vaid neid, kellele rahvas tähendab tüütut massi, millega tuleb ülemuste michaliitlikes unistusis loodud ideaalmaailma nimel kõike kaalule pannes võidelda, leidub kahjuks ka tänasesse päeva. Veelgi enam, kiskjad võtavad riigiametites üha enam võimu, sest hea palgaga töökoht tahab ju kaitsmist ja selle nimel võib tallata jalge alla inimlikkuse, sest kiskjalikkus maksab.

Häving keskkonna nimel.

Keskkonnaamet pole seni oma juhtivtöötaja rahva suunal lendu lastud ähvardust kommenteerinud ja nii võib uskuda, et tema suust ei kõlanud mitte äpardunud nali, vaid üleskutse, asuda tuugeniparkide tarvis maapiirkondade vastupanu murdes kõrisid läbi närima, oli ametniku ja tema ülemuste tõekspidamiste ehe väljendus. Eestimaa puhastamine inimrämpsust, kes klassivaenlastena üritavad takistada oma õuele tuulikute püstiajamist ning kodumetsa sooks muutmist, toimub juba hoogsalt, sest mille muuga, kui sooviga maapiirkonnad elanikest tühjendada, seletada kodulähedaste koolide sulgemist, kaupluste kinnipanekut, postkontorite töö lõpetamist, arstiabi, niipalju, kui see veel kättesaadav, koondamist linnadesse, pangaautomaatide mahamonteerimist ja bussitranspordi koomaletõmbamist. Kui lapsed tuleb viia kümnete kilomeetrite kaugusel asuvatesse koolidesse ja lihtsate eluks vajalike teenuste järele sõita linna, pole imestada, kui talud tühjenevad ja meie ilus maa muutub tuugenipargiks, kus enam pole ühtegi kohalikku, kes näruse klassivaenlasena hakkaks loodussõbraliku energiatootmise vastu protesteerima.

Kui maa tühjendamiseks teenuste koomaletõmbamisest ei piisa, terendab Kaili Viilma ning tema mõttekaaslaste kujutluses võimalus, kasutada tuugenivastaste kahjutukstegemiseks jõudu, umbes sarnast, mida kunagi küüditajad, kes väljaõppinud kiskjatena suutsid ohvrid kiirelt murda. Kas võime peagi perspektiivsetele tuugenialadele jalgu jäävates taluhoovides näha veokeid, mille kasti usinad looduskasutajad käsutavad pered, kes eelmisel külakoosolekul liialt häälekalt tuulikute vastu sõna võtsid. Meie kiskjaametnikud ju teavad, kuidas vastalistega käituda ja mil viisil vajadusel ka seadustest mööda hiilides ärikatele jalgu jäänud rahvas minema küüditada. Ja kui seni eluga täidetud külakohast saab nukker tühermaa, kus tuulikulabad hakivad päikesevalgust ja kunagi varjulist rahu pakkunud metsade asemel krooksuvad soodeks muudetud mülgastikes üksnes konnad, loetakse eesmärk täidetuks.

Ärme anname alla!

Aga ehk ei tuleks sel korral küüditajatele alla vanduda, nagu 1941. või 1949. aastal, ning neile endile koht kätte näidata? Kiskjate aeg peaks saama läbi ja valitsus, kes Kaili Viilma taolisi verbaalseid vägivaldurieid toetab, lõpetama ülbamise ning tunnistama, et inimestel on õigus elada hirmuta, sattuda tervistkahjustavate tuuleparkide ning loodust hävitavate kunstlike märgalade tõttu olukorda, kus kodu tuleb maha jätta ning otsida inimväärset elamist lähimast linnast.

Eesti kestab seni, kuni külades süttivad akendes tuled. Kui viimane neist kustub, hääbub riik ja rahvas. Kaitskem end kiskjate eest, sest meil on õigus oma maale ja tulevikule!