Aastast 1963 toimuv Müncheni julgeolekukonverentsi peaüritus on selleks korraks ühele poole saanud. Peab tunnistama, et pigem jättis konverents lahenduste asemel vastamata küsimusi, keskendudes liialt osalejate isiklikele seisukohtadele. Ja mida lootagi, kui Euroopa ja Ameerika ühisrindesse on tekkinud mõrad, mille parandamiseks küll otsitakse teid, ent tegelikke võimalusi ei nähta ning Euroopa aur kulub pigem allakäigu õigustamisele, kui keskendumisele õitsengule ja rahule viivatele arengutele.

Sõnastamatud ambitsioonid.

Öeldakse, et seal, kus diplomaatia õhust tühjaks jookseb, on kõik eeldused, et rääkima hakkavad relvad. Kahjuks on samad poliitikud, kes mõne päeva eest Münchenisse kogunesid, juba leppinud, et diplomaatia aeg on ümber ja kogu lootus tuleb panna võidurelvastumisele. Kas pole kummaline, kui julgeolekust rääkides leiab Poola president Karol Nawrocki, et riigil oleks viimane aeg omandada tuumarelv, Saksamaa kantsler Merz vihjab vajadusele kasvatada oluliselt Euroopa tuumavõimekust ning end julgeolekuekspertideks nimetav kirju seltskond arutleb tõsimeeli, kuidas Skandinaavia riigid ja Baltimaad võiks tuumarelva omandamiseks seljad kokku panna, sest Rootsil pidada pommi ehituseks võimekust juba piisama.

Kahjuks ei saanud me Münchenist vastust, kas tuumalõhkepeade arvu kasvatamine seniselt 13 000 näiteks kahekordseks, kujutab endast piisavat tagatist rahule? Siiski paneb aatomiheidutuse haprus pigem kahtlema julgeolekustrateegias, mis paiskaks maailma elutusse tuumatalve. Vastandumine ei näita tarkust ja soovimatus läbi rääkida vaimset jõudu, vaid pigem hoolimatust kordumatu ime suhtes, mida kujutab endast inimelu. Julgeoleku ainus eesmärk peaks olema elude säilitamine, mitte ambitsioonikas võitlus selle nimel, kes on maailma isand. Kui meie president Alar Karis julges sellele tõele häbelikult viidata, sai ta meie kohalikelt tegelinskitelt tubli seljasauna.

Kahjuks jäid Münchenis konverentsil osalenud Euroopa juhtide sõnavõtud pigem valimiseelsete lubaduste jagamise tasemele, sisaldamata tõsiseid ettepanekuid, mida vanal kontinendil ette võtta, et kaoks hirmud ja minnalaskmismeeleolud, mis üha enam pärsivad end euroliiduks kohendanud maanurga igapäevaelu.

Ameerika sõnum.

Teisest mastist oli USA välisministri Marco Rubio konverentsil peetud kõne, mis ei keskendunud pelgalt sõjalise võimekuse kasvatamisele, vaid tõi välja põhjused, mis on Euroopa vägilase põlvili surnud. Võrreldes eelmise aastaga oli konverentsi meelsus siiski niivõrd muutunud, et välisministri kõne katkestasid vaheaplausid ja lõpuks tõusti tunnustavalt püsti. Teiste seas plaksutasid ka Euroopa raskesse seisu viinud europoliitikud von der Leyen ja Kaja Kallas, sest üha keerulisem on ameeriklaste kriitikale vastu vaielda. Me oleme jamas ning see ei alga üksnes Venemaa alustatud sõjast.

Rubio meenutas, et esimesel Müncheni konverentsil oli fooniks toona maailma täiemahulise tuumasõjaga ähvardanud Kuuba raketikriis, mis ähvardas tuua apokalüptilise hävingu. Seda Rubio mõtteavaldust võib lugeda vastukäiguks eurojuhtide tuumaentusiasmile.

Edasi tuletas välisminister meelde õhinat, millega tormati üles ehitama uut maailmakorda, mis pidi asendama rahvusriigid ja avama piirideta majanduse ajastu, kus riikluse asemel saavad üha suurema osa rahvusvahelised institutsioonid, tagades vaba kaubanduse ja kõigi maailma vaevatute suureks rõõmuks ülimalt vaba rändepoliitika, kus mahajäänud maadest võib muretult reisida arenenud ühiskondadesse, saades sealsete kodanike arvelt piisavalt toetust, et mõnusalt ära elada.

Veel rääkis Rubio kliimahüsteeriast, mis rahvusvaheliste meetmete toel pärsib arenenud riikides majandust ja viib tootmise piirkondadesse, kus kliimameetmed ettevõtlust ei piira. See omakorda murendab heaoluühiskonda, väljendudes kodanike kahanevas kaitsetahtes, mida ei asenda relvade ennaktempos muretsemine.

„Riiklik julgeolek, millest konverents räägib, ei ole pelgalt tehniliste küsimuste jada – kui palju me kaitsele kulutame või kuhu ja kuidas me seda rakendame. Põhiküsimus, millele me peame vastama, on see, mida me täpselt kaitseme, sest armeed ei võitle abstraktsioonide eest,“ kinnitas Rubio, kutsudes üles tegema koostöös pingutusi, et tuua Euroopasse tagasi majanduslik õitseng ja usaldus oma riigi vastu, nagu seda üritatakse teha Ameerikas.

Euroopa tegelikkus.

Seda, kuivõrd õigustatud on Ameerika välisministri eesmärgipüstitused, tõestab Euroopa riikide kaitsetahte selgitamiseks läbi viidud uuring, kust selgub, et kui jätkatakse senisel rahvusriike lammutavat hüpermigratsiooni soosival ning kliimaäärmuslust seadustaval moel, kaob Euroopa Liidu riikides viimanegi kaitsetahe ning siis ei aita ei tuumaheidutus ega juhtpoliitikute kinnitused, kuidas vaenlane vajadusel põlvili surutakse.

Näiteks Saksamaal, mis soovib julgeolekuküsimustes juhtrolli mängida, on valmis oma maa eest sõtta minema vaid 15% kodanikest, Hollandis samuti 15%, Belgias 18%, Itaalias 20%, Hispaanias 22%, Suurbritannias 26%, Portugalis ja Prantsusmaal 28%. Baltimaades on vastavad näitajad Eestis 40%, Lätis 42% ja Leedus 35%. Kõige sõjakam rahvas elab Soomes, kus koguni 74% kodanikest sööstaks ilma kõhklusteta lahingusse. Aga soomlaste ennastsalgavus tervet Euroopat ei päästa.

Kui inimestele ei suudeta anda kindlust tulevikuks, lõpetades rahvusriiklust vaenav poliitika, võttes kaitse alla piirid ning lõpetades roheterrori ja lõputu eurobürokraatia, väheneb kaitsetahe veelgi. Sellest meid Müncheni jututoad ei päästa.