Kas mäletate veel liikumist Black Lives Matter (inglise k. lüh. BLM)? Kas mäletate veel põlvitamist jalgpallistaadioneil, poliitikute ja teiste tähtsate tegelaste avalikke leinaseisakuid, millega mälestati 2020. aasta mais Ameerika Ühendriikides politseile vastu hakates surnud tumedanahalist retsidivisti, kel nimeks George Floyd?

Minul igatahes on kõik need veel meeles. Ja kaunis hästi. Seepärast olengi nüüd ülihämmeldunud ja küsin: miks pole ikka veel midagi näha ega kuulda liikumisest White Lives Matter (WLM)? Miks pole teateid nüüdsetest põlvitamistest jalgpallistaadioneil ega massilisest „suurte ninade” avalikest leinaseisakutest koos asjaomaste kõnedega?

Põhjust selleks oleks ju küllaga. Sest just äsja sooritati ju Floydi kodumaal kaks kurikuulsat mõrva. 22. augustil torkas Charlotte’i linnas 34-aastane tumedanahaline retsidivist Decarlos Brown selja tagant noa kaela ta ees rongis istunud 23-aastasele Ukraina pagulasele Irina Zarutskajale, misjärel too suri, 10. septembril aga tulistas Utah’ osariigis Oremi linnas 22-aastane Tyler Robinson sealses ülikoolilinnakus surnuks 31-aastase mõjuka konservatiivse ühiskonnategelase Charles Kirki.

Pahameeletorm puhkes pärast mõlemat kurikuulsat mõrva tõepoolest, kuid seda miskipärast peamiselt konservatiivsetes ringkondades ja ajakirjandusväljaannetes. Retsidivist Floydi mälestuseks põlvitanud ja liigutavaid kõnesid pidanud tegelasi pole näha sama tegemas Kirki ega Zarutskaja mälestuseks. Samuti pole näha, et oleks tekkinud ja „kogu progressiivse inimkonna” toel tuule tiibadesse saanud liikumine White Lives Matter.

Enamgi veel. Nii USA-s kui teisteski lääneriikides ilmusid vähemalt Kirki mõrva järel küll nii ühismeedias kui ka ajakirjanduses hoopis… rõõmupursked!

Kirsiks tordil on see, et osa Eesti jalgpalliringkondadest suunas oma pahameele hoopis Eesti jalgpalliliidu president Aivar Pohlaku vastu, ja seda mitte selleks, et uurida, kuhu jääb WLM-liikumise toetuseks põlvitamine jalgpallistaadioneil, vaid hoopis selleks, et nõuda, miks Pohlak ei toeta Venemaa väljaarvamist Euroopa jalgpalliliidust (prantsuse k. lüh. UEFA). Selliseid „jalgpallisõpru” ei huvitanud põrmugi selline „pisiasi”, et Venemaa jalgpalliliit on ausalt järginud UEFA põhikirja, mistap puudub vähimgi alus teda välja heita, samas kui mõrvarite Browni ja Robinsoni teguviis rikkus nii kirjutatud kui ka kirjutamata seadust.

Tõsi küll, staadionilpõlvitamine tapetuid ellu ei ärata ning jätab kohati üpris totra mulje. Igatahes Floydi mälestuseks põlvitamine küll jättis, eriti see, kuidas maailmakuulus prantslane Thierry Henry (pildil) 2020. aasta juulis Kanadas Montreali linna klubi „Impact” treenerina töötades põlvitas ühe mängu ajal 8 minutit ja 46 sekundit järjest. Kuid käesoleval juhul oleks staadionilpõlvitamine siiski hädavajalik. Kas või selleks, et asju tasakaalustada: näidata, et valge nahavärviga inimese elu on sama väärtuslik kui musta või muu nahavärviga inimese elu.