Vikerkaarelipu maha võtnud Slovakkia autoehitaja – kodanikujulguse võrdkuju

„Julge kodanikusekkumine on „südamest tulev poliitika”. Inimesed saavad „altpoolt” midagi muuta, kui sekkuvad oma eluliste soovide ajel,” kirjutab Saksa mõtleja ja pedagoogikateadlane Kurt Singer (1929–2009) oma raamatu „Näita üles kodanikujulgust” esimese peatüki „Avastada demokraatlik voorus – tsiviilkuraaž” alguses.

See tarkusetera meenus mulle siis, kui olin lugenud uudist autofirma „Volkswagen” ühe Slovakkias asuva tehase töötaja kodanikujulge teo kohta. Ta nimi on Peter Janek. Töötab Põhja-Slovakkias Martini linnas paiknevas „Volkswageni” tehases juba kakskümmend üheksa aastat. Õigemini: töötas. Sest vallandati 2025. aasta maikuus kiirkorras selle eest, et oli võtnud maha tehase ette heisatud vikerkaarelipu.

Asjalugu ise oli järgmine.

Tänavu 16. mail heisati Martini linnas asuva „Volkswageni” tehase ette vikerkaarelipp. Kui Slovakkia kristlik-demokraatliku hoiakuga internetiväljaande „Postoj” toimetus uuris, miks just selline lipp, siis vastas üks sama tehase töötaja talle, et roheline värv sel lipul tähistavat maad, sinine tähistavat taevast ja et üleüldse olevat igal triibul oma tähendus.

Samal ajal tunnistas firma oma „Facebooki”-kontol üles lipuvärvide tegeliku tähenduse. Asjaomases postituses oli kirjas: „Olla mina ise ei tohiks tekitada kartust, küll aga uhkust. Täna, 17. mail on rahvusvaheline homo-, bi- ja transfoobia vastase võitluse päev – selline päev, mil meenutame, et austus, võrdsus ega turvalisus pole enesestmõistetavad kõigile. LGBT+ inimestesse suhtutakse ikka veel eelarvamusega, tõrjuvalt või diskrimineerivalt. Meie „Volkswagen Slovakia”-s usume, et mitmekesisus selle kõigis esinemisvormides rikastab meid ning tugevdab me kollektiivi. Seepärast tahamegi saata selge signaali: meie juures on igaühel õigus tunda end omainimesena.”

Peter Janek leidis, et autotehase esine lipuvarras on sellise tähendusega lipule väga vale koht. Seepärast võttiski vikerkaarelipu sealt maha. Jalutas ühel töövaheajal lipuvarda juurde, keeras kruvid lahti, tõmbas lipu ettevaatlikult alla ja eemaldas varda küljest. Kui sündmuspaigale saabusid turvatöötajad, siis viskas Janek lipu ühe lähedalasuva puu otsa. Lipp ei jäänud sinna aga püsima, vaid kukkus alla. Ja lehvis poole tunni pärast uuesti vardas.

Turvatöötajad koostasid juhtunu kohta protokolli, kuid Janek keeldus seda allkirjastamast, kuna seal oli kirjas, et ta olevat püüdnud lippu varastada. Samuti tõrjus ta tagasi süüdistuse, justkui oleks oma teoga lippu kahjustanud.

Tehase juhtkond vallandas juhtunust teada saades Janeki kohe. Põhjendus: Janek olevat rängalt rikkunud töödistsipliini.

Toetajad ja vastased

„Postoj” teatel pooldab Janeki suhtumist ja tegu vähemalt üheksakümmend protsenti „Volkswageni” Martini tehase töötajatest. Tehase juhtkonda ei mõjutanud see asjaolu aga põrmugi. Vastupidi, too luges hoopis raskendavaks asjaoluks, et Janek oli sama teinud ka mullu, mil vikerkaarelipp oli heisatud tehase lipuvardasse esmakordselt.

Tõsi, tollal Janekit ei vallandanud, vaid piirduti noomitusega, kuna just vahetult enne seda, 15. mail 2024, oli tulistatud peaminister Robert Ficot, mistap peljati, et ühiskonnas võib tekkida suur pahameelelaine.

Fico tervenes haavadest ja naases peaministriametisse, kuid Janeki äkkvallandamisega kaasnevat pahameeletormi „Volkswagen Slovakia” Martini tehase juhtkond tänavu enam ei peljanud. Enamgi veel, Janekile heideti ette, et ta oli veidi pärast vallandamisteate saamist käinud Fico koduerakonna „Suund – sotsiaaldemokraatia” korraldatud miitingul Kesk-Slovakkias asuvas Turčianske Teplice linnas ja esinenud ühes seal tehtud videos, kus osalesid ka sama erakonna Europarlamendi saadikud Ľuboš Blaha ja Erik Kaliňák. Janek ütleb selles videos, et võttis vikerkaarelipu maha sellepärast, et peab seda väärastunud sugulise sättumuse sümboliks, mis mõjub lastele kahjulikult.

„Võõrettevõte määrab tänapäeval, mida slovaki tööline tohib ja ei tohi mõelda. Minu jaoks on see kujuteldamatu,” ütles tehasejuhtkonna käitumist kommenteerides Blaha.

Janeki kriitikute meelest oli viga panna juhtum suure kella külge ja otsida abi poliitikutelt. Ta toetajad seevastu leiavad, et seda tehes käitus Janek ainuõigesti, kuna ta vallandamispõhjus oli samuti poliitiline ja sellisena lihtsalt tuli avalikustada.

„Postoj” toimetuse ajakirianik, sotsioloogi- ja politoloogiharidusega Jozef Majchrák tõdes 12. juunil 2025 ilmunud samateemalises arvamusloos olukorra kahetisust.

Ühest küljest asub tehas tõesti eramaal, eramaa omanik tohib seal aga heisata põhimõtteliselt iga lipu, mida ise tahab.

Teisalt jälle on vikerkaarelipp muudetud poliitsümboliks, mistap tuleb selle kasutajal arvestada aegsasti asjaoluga, et leidub inimesi, kellele selline sümbol on maailmavaateliselt täiesti vastuvõetamatu. Seeläbi muutubki selline erafirma ka ise poliitvõitluse osaks ja toimumiskohaks ega saa ennast enam õigustada samade põhjendustega kui saaks apoliitiline erafirma.

Osa juriste leiab, et Janekil on lootust saada kohtuvõit, kui ta peaks vallandamisotsuse kohtus vaidlustama. Sest ta „süütegu” sündis ju töövaheajal ega tekitanud ettevõttele mingit kahju. Teine osa omakorda hindab paremaks Janeki kauaaegse tööandja eduvõimalusi.

Üks on kindel aga juba praegu: Peter Janek näitas oma teoga kõigile, mida tähendab, kui südikas kodanik keeldub vaigistamast oma südametunnistust ning otsustab hoopis ilmutada kodanikujulgust, sekkudes meelekindlalt, samas vägivallatult seal, kus sekkumine on ta kindla veendumuse järgi vältimatu.

Südamehäält juba ei vaigista

„Tsiviilkuraažsed inimesed mõõdavad kõike moraalinõuetega. Südametunnistuse abil vabastavad nad end hirmust avaliku sekkumise ees. Nende „sisehääl” sunnib neid tegema seda, mida nad tunnustavad kui väärtuslikku. Iga inimest teeb rahutuks südametunnistus. Kui meil on „midagi südamel”, siis tunneme hingepiina. Kui me otsused pole me väärtushinnangutega kooskõlas, siis satume südametunnistusega konflikti. Kui me ei saa oma käitumisviisi moraalselt õigustada, tunneme süümepiina. Moraalne teadlikkus oma headest ja halbadest tegudest on südametunnistuse häälena vaigistamatu,” kirjutab Kurt Singer oma raamatu „Näita üles kodanikujulgust” kuuenda peatüki alguses.

Kas Peter Janek oli seda raamatut enne oma lipumahavõtmisi lugenud või mitte, ma ei tea. Küll aga tean, et tema need teod sobiks oivaliselt ilmestama mõnda uut raamatut kodanikujulguse ajaloost ja olemusest.

Meie koolides, kus õppekavas leidub kodanikuõpetuse-nimeline õppeaine, tasuks ja saaks selle slovaki autoehitaja antavat eeskuju tutvustada aga juba praegu. Siis märkaks senisest palju rohkem inimesi, et meiegi maal lehvib (loe: laiutab) täiesti loomuvastase sõnumiga lippe ning sünnib palju muudki loomuvastast. Midagi sellist, mis pikisilmi ootab, et ilmutataks kodanikujulgust: sekkutaks kõhklematult.