Eesti Rahvusringhääling on jõudnud sügavasse kriisi. Selle viimaseks rõlgeks tõestuseks on valdavat osa avalikkusest sügavalt solvanud perversne aastavahetussaade, mille ründav omasooiharuse propageerimine ja seksuaalsete veidruste esitamine pornokanalile omasel moel ajal, kui perekonnad koos lastega teleri ees istusid, on toonud endaga avalikkuse pahameele ja ootuse, et riigi rahadel vegeteeriv tele- ja raadiokorporatsioon enda liberaaldiktaatorlikust käitumismallist tuleneva möödalaskmise pärast vabandaks.
Pornosaade pole ainus tõrvatilk ERR-i supipotis.
Drag show oma varjamatus pereväärtuste ja normaalsete inimsuhete üle irvitavas inetusetulvas pole aga viimasel ajal erandlik ERR-i libastumine. Kui vaadata ETV saatekava, on seal köitvat jäänud üha vähemaks. Prevalveerivad mingid kummalised meelelahutusmiksid nagu Kodukäijad, mis ei peaks küll riigitelevisiooni repertuaari kuuluma, lootusetult mahakäinud Õnne lõputult ennast kordavad storid ning eriti oskamatu saatejuhtimise musternäide Impulss. Varem heal tasemel AK uudised on tasapisi muutunud kallutatud jutumulliks ning legendaarsed spordiuudised vurinal maha loetavaks igavavõitu päevaprotokolliks. Isegi Olümpiat polnud ERR võimeline üle kandma, samuti on loobutud paljude tippvõistluste rahvani toomisest. Kärsahaisu tuleb igast aknast ja uksest ning andekamad saatejuhid nagu näiteks Urmas Vaino, lasevad tulekahjuohus majapidamisest lihtsalt jalga. Jäävad Karmel Killandi sugused eneseimetlejad, kes on muutnud kultuurisaated mingiks alternatiivkultuuri põrguks, kus taotakse trummi ja puhutakse trompeteid, aga tulemust eriti ei paisata. Vaatamata sellele alustati ERR-i uue ligi kaheksakümmend miljonit maksva hüperhoone püstipanekut, tunnistamata, et ilma pädeva juhtimise ja andeka meeskonnata ei muuda uus töökeskkond kehva olukorda karvavõrdki paremaks.
Kala mädaneb peast.
ERR-i viimaste aastate allakäigu põhjust tuleb otsida oskamatust juhtimisest. Uurides korporatiivse meediagigandi juhatuse esimehe Erik Roose hariduskäiku, märkab üllatusega, et tol 1991. aastal Tallinna Tehnikaülikooli ehituse ökonoomika ja organiseerimise eriala lõpetanud asjapulgal puudub igasugune kokkupuude loomingulise tegevusega, milleks ju vaadatavate telesaadete tootmine vaieldamatult on. Alates 2017. aastast riigitelevisiooni juhtinud mehel olid alguses kindlasti head mõtted, kuidas meie telepärli arendada, mis veensid ka nõukogu teda ametisse kinnitama, kuid tänaseks näikse aur väljas olevat ja ilmne nõutus paneb juhti usaldama loovmeeskonda, kes omadega ummikus, ei suuda programmi täita muuga, kui vanade saadete ning seriaalide kordamise ning odavate välismaiste novellade ketramisega.
ERR-i eelarve 2025. aastaks on enam kui 56 miljonit eurot, millest valdava osa moodustab riigi toetus. Kui selle rahaga ei suudeta korralikke saateid teha, tuleks mõelda telekanalite ja kuulatavust kaotavate raadiojaamade sulgemisele. Vabanevad kümned miljonid saaks suunata laste huvihariduse ja sporditegevuse toetuseks, et lastega pered, mida ERR Karmel Killandi eestvedamisel ja Erik Roose heakskiidul vana-aasta õhtul mõnitas, saaksid füüsiliselt ja vaimselt tervete järglaste kasvatamisel tuge.
Eesti rahvas ei jääks kallutatud riigitelevisiooni sulgemise tõttu vajalikust infost ilma, sest märksa väiksema raha eest on riigil võimalik tellida uudistesaateid erakanalitest. Küll aga võidaksime rahas ja ei peaks ka uue telekeskuse näol ligi kaheksatkümmet miljonit mõttetult betooni taguma. Kokkuhoid on ju praeguse valitsuse leitmotiiv ja milleks siis jätta soodus võimalus kasutamata? Või oleks uue juhi leidmisel võimalik rakendada riigikanalite vaadatavaks muutmisel sünergiat, mis tagaks, et järgmisel vana-aasta õhtul näeme nilbuste asemel vahvat popuriid kõigest heast, mida nilburite poolt veel väärastamata eesti kultuuril on pakkuda?