Luuletus saab peale kõige muu olla ka lakmuspaberiks. Esmapilgul on see tõdemus üllatav, lähemal pilgul aga vägagi elulähedane.

Taipasin seda 21. novembril 2024, pärast seda, kui olin sama päeva hommikul kirjutanud luuletuse pealkirjaga „Feminismi-pimeusklik kaunitar”. Nimelt sellise:

Üks kaunitar, ei mingi tont,
kord ütles: „Olen vana ront!
Mul kurgus feminismi-kont,
mind nähes alla vajub lont!”

Luuletus ise andis ennast ideedemaailmast ehk kvantväljast kätte väga hõlpsalt. Mulle jäi ainult kirjapanemisvaev.

Vaatasin igaks juhuks üle, kas kirjapandu sai kobe küllalt: kas värsimõõt klapib, sisu on olemas jms.. Kui olin veendunud, et kõik klapib, siis valisin ühe pilkupüüdva, kaunis kõneka pildi ja panin kogu krempli oma „Facebooki”-kontole. Kõige uuema postitusena.

Seejärel jäin korraks mõttesse: „Kas ikka tegin õigesti? Aga mis siis, kui emb-kumb minuga pildil kujutatud ilus naisterahvas tunneb end sellise luuletuse kaunistuse rollis olemisest puudutatuna ja tõstab kisa? Või siis arvab tundvat end puudutatuna mõni ülipüüdlik tegelane, tõeline seltsimees Tsäbovõitra nüüdisaegne järgija?”

Nõnda mõelnud, hakkas mul korraga häbi. Sellepärast, et olin üldse langenud nii madalale, et mõelda midagi nii lihtsakoelist, lausa väärastunut. Sest kõnealune luuletus on ju kõige puhtakujulisem lakmuspaber või intelligentsustest: näitab kohe ja eksimatult, milline on inimese arengutase.

Kui keegi leiab selle pildi ühendamise kõnealuse luuletusega olevat maitsetu, lausa solvava, siis näitab see ju üheselt, et nõnda arvaja mõtleb lihtsakoeliselt, on olematu või ülikängunud naljasoonega ning on sisemiselt ebakindel. Selline inimene näeb pahatahtlikkust kõikjal ja alati. Tema kujutluses hauvad kõik inimesed halba, eriti just tema vastu, ja on igal hetkel valmis teda kuskilt puu või mätta tagant ründama, kui mitte just püssi või granaadiga, siis vibuga, kiviga või ragulkaga igal juhul. Sellise inimese minapilt on hapramast hapram, ülikergelt rünnatav ja purunev. Nüüdisaegses kõnepruugis kutsutakse neid lumehelbekesteks, varem kutsuti ka portselaninimesteks.

Seevastu elutark, taiplik, tasakaalukas, naljalembene ja enesekindel inimene hoopis rõõmustab sellise loomingu üle. Võimaluse korral koguni võtab autoriga ühendust ja ütleb: „Väga tubli oled, Tõnu! Väga õige, et valisid just sellise viisi, näitamaks kõigile, kui suur erinevus on naiskonservatiivide ning ajuloputatud feminismi-pimeusklike vahel! Levitan seda teost oma tutvusringkonnas kindlasti! Olen väga rõõmus ja uhke, et olen feminismi-pimeuskliku täielik vastand! Veelkord: suur tänu!”

Inimesed on teatavasti erinevad. Seda ka oma arengutasemelt. Tean, et teadlased on leiutanud inimese arengutaseme määramiseks mitmesuguseid viise. Olen rõõmus ja rahul, et mul õnnestus käesoleva luuletusega lisada neile veel üks tuvastamisviis. Ja ühtlasi rikastada eesti vemmalvärsi-varamut.

Seega läks ka 21. november 2024 mu elus täie ette. Kas sama juhtus ka seltsimees Tsäbovõitra nüüdisaegsete järgijatega, näitab juba tulevik.