Samal ajal, kui meedia osatab Isamaa saamatut maadejagamist härra Lukase ja netipoiss Kärneri vahel, mis tegelikult ei mõjuta karvavõrdki kohaliku omavalitsuse haldussuutlikkust, ja tõsiusksed rahvuslased on tõusnud tagajalgadele, kritiseerimaks Isamaa ja Keskerakonna võimuliitu Tallinnas, selgitamata, mil viisil oli ossinovskilaste-jašinlaste segadust ja kaost külvav koalitsioon eestimeelsem valijate enamuse tahet pealinnas ellu viima asuvast duost, sünnib valitsuse tasandil asju, mis peaksid panema meid muretsema riigi ja rahva tuleviku pärast.
Äärmuslased võtavad võimust.  
Valitsus, mida 90% elanikest umbusaldab, ei suuda tagada riigi mõistlikku ning tulevikku suunatud arengut. Olukorras, kus inimesed ei tunne tuleviku suhtes kindlust ning poliitiline juhtkond ei näe võimalusi, mil viisil lahendada põletavaid päevaprobleeme, tõusevad esile pseudoteemad. Nii pole see siiski mitte üksnes Eestis, vaid kahjuks kogu migratsioonisurve, jahtuva majanduse ja äärmusrumalusteni viiva keskkonnahüsteeria käes vaevlevas Euroopas. Inimeste elatustaseme tõstmise, katastroofini viivate iibeprobleemidega tegelemise ning uute majandussihtide seadmise asemel tegeletakse vähemuste õigustega, lubades samal vähemusel ja nende tulihingelistel toetajatel segamatult irvitada traditsiooniliste pereväärtuste üle ning rikkuda meeste ja naiste vahelisi suhteid. Eesti, kus seni on jätkunud mõistust äärmuslusest hoiduda, on michaliitliku valitsuse juhtimisel liikumas üha jõulisemalt sellesse absurdi, mis omane kogu liberaalsete väärtuste järgimise hulluses maha käinud Euroopale.
Eestis pole kunagi suhtutud vähemustesse vaenulikul, olgu tegemist siis seksuaalse või maailmavaatelise omapäraga. Alles viimasel ajal on ilmunud äärmuslikud ringkonnad, kes suruvad jõuliselt peale oma vaateid, laskudes enda ainust ja jagamatut õigust kuulutades ähvarduste ja valjuhäälsete meeleavaldusteni. Eestis, erinevalt paljudest teistest riikidest, pole kunagi täheldatud massilist juudiviha, mis on olnud omane nii mõnelegi end kultuurietaloniks pidavale rahvale. Lehvivate Palestiina lippude all on nüüd seegi euroopalik väärtus meie tänavatele toodud. Ühiskonda püütakse vähemuste huvide kaitsmise sildi all üha enam lõhestada ning michaliitlik valitsuskabinet läheb moodsa trendiga meelsasti kaasa, sest vaid jaga ja valtse meetodil on võimalik varjata oma saamatust ja püsida ka olematu toetuse kiuste võimul.
Mida Keldo-poiss LGBTIQ-lastele lubab.
Hiljuti rõõmustas valitsus, täpsemalt majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis asjatav Erkki Keldo, avalikkust LGBTIQ inimeste võrdse kohtlemise arengu- ja tegevuskavaga 2025-2030, mis peaks tagama kõigile inimestele võrdsed võimalused eneseteostuseks ning toetava keskkonna olemata sooidentiteedist, sootunnustest või seksuaalsest sättumusest. Eraldi tähelepanu lubatakse pöörata transinimestele, sest need on vaieldamatult ju nii ägedad ja moodsad tegelased, et karju appi! Kavas kilgatakse, et Eesti on LGBTIQ-lastele suurepärane koht elamiseks jne., jne., jne. Palju vahtu, vähe villa, nagu meie michaliitidel kombeks.
Vaatame siis lähemalt, milliseid hüvesid LGBTIQ-lastele lubatakse. Kõigepealt luuakse õigusruum, kus LGBTIQ-laste põhiõigused oleksid kaitstud, ehk siis väike osa riigi elanikest võib end kindlat tunda, sest nende suhtes ei algata prokuratuur poliitiliselt motiveeritud kohtuasju. Kui oled LGBTIQ-lane, ei saa sa süüdistust seadusetu annetuse vahendamises ega seitsmeeuroses juukselõikuses ning kahe isaga peredes pole ohtu, et KAPO kipub su laste tuba puistama, nagu pankur Pruunsilla kodus.
Kavas on ka suurepärane lubadus, et kui LGBTIQ-lane satub vägivalla ohvriks, reageerib politsei kohe ja ohvrid saavad abi. Seegi on vägev areng riigis, kus tavainimene võib politseid tunde oodata, kui kärbitud eelarvega seadusesilmad üldse kohale jõuavad. Vähemalt LGBTIQ-laste juurde lubatakse nüüd patrull käbedalt kohale kupatada isegi siis, kui vaid tundub, et möödujad neid ebasõbralikult jõllitavad.
Muuseas lubatakse LGBTIQ-lastele tõhusat arstiabi, mis nähtavasti tähendab, et kui sa pole LGBTIQ standarditele vastav, ootad edaspidi tervisekassa poolt rahastatavates arstijärjekordades mitte kolm vaid kuus kuud ja opile ei pääse enam üldse. Aga kavas on selleks puhuks planeeritud võimalus, et edaspidi saad määrata oma sooidentiteedi kiirelt ja valutult. Ennelõunal identifitseerid end naisena ja käid günekoloogi juures, õhtu poole fikseerid end mehena ja tegeled eesnäärmevaevustega. Ka lastele avab uus kava piiritu võimalusae oma sugu ise määrata. Kui kaheaastane tüdruk mängib autoga, saab ta end määratleda poisiks ja nukkudega vallatlev poiss võib saada paugust tüdrukuks. Vaat selliseks vabaks maaks pürgib Eesti!
Meedias sõna võtnud MKM-i võrdsete võimaluste nõunik Taavi Talupuu kurtis, et paljud LGBTIQ-lased ei soovi avalikus ruumis käsikäes jalutada. Uus arengukava kohustab neid seda tegema, sest kui julged praidil lippudega lehvitada, siis ole mees ja näita oma kuuluvust ka igapäevaselt, kuna tavainimestele tuleb ju igal võimalikul juhul nina peale hõõruda, et näe vastassugupoolt noolivad jahupead, meie oleme erilised, nii nunnud ja ägedalt kaasaegsed.
Asendustegevused hävitavad riigi.
Nali naljaks, ent kohmakas meetmetekompleks, mille elluviimiseks muuseas pole ette nähtud eraldi vahendeid ning raha tuleb võtta näiteks paljulapseliste perede ja üksikvanemate toetusteks määratud realt, näitab veelkord valitsuse äärmist kallutatust ja ohtlikku soovi, minna kaasa kõigi äärmuslike ja senist tavaelu solkivate suundumustega. Selle asemel, et tunnistada, et LGBTIQ-laste elul pole häda midagi ja keegi ei kiusa neid rohkem, kui teisi kodanikke, asume koostama projekti väikesearvulise grupi esiletõstmiseks, palkame selleks kõrgepalgalised ametnikud ja kahmame raha sealt, kus seda tõeliselt vaja oleks.
Vaadates vehkimist LGBTIQ õigustega, tekib küsimus, millal tuleb meetmete kava tavaperede toetuseks, millal näeme meetmetekompleksi pensionäride toimetuleku parandamiseks, millal tegevuskava eesti kultuuriruumi kaitseks globaalse matsluse pealtungi vastu? Valdkondi, millega enamuse elujärje parandamiseks tegeleda, on lõputult, ent meie eneseimetlejatest koosnev valitsus valib välja LGBTIQ-lased, sest normaalsuse asemel on ju nii euroopalik tegelda vähemuse veidrustega.
Eesti tuleviku nimel tuleb allakäik peatada. Kriisist väljumise ainus tee on erakorralised valimised, mis teeksid lõpu michaliitliku reformiklubi visklemisele.