Vastus „Postimehe” kõmu-uudiste toimetuse „Elu 24” ajakirjanikule Ketlin Krusele, saadetud e-kirjaga 14.11.2024 kl. 11.04

Astun kindlalt Jevgenia Paju kaitseks välja.

Leian, et „Postimehest” oli äärmiselt ebakõlbeline nimetada Jevgenia Paju perverdiks.

Pealkirjast „Perverdi hoiatus Kose valla elanikele” ilmneb ju ühemõtteliselt, et hoiataja (antud juhul siis Jevgenia Paju) on pervert.

Tõsi, ta kõnealuses kirjatükis leidub meelevaldseid seoseid, samuti väärtõlgendusi, kuid ükski neist eraldi ega ka kõik koos ei anna vähimalgi määral alust nimetada teda perverdiks.

Tunnen Jevgenia Paju juba kümmekond aastat, sestap tean, et tegu on kena, meeldiva ja abivalmis naisterahvaga. Mäletan siiani tänutundega, kuidas ta omal ajal pani õla alla, kui mul oli vaja koostada Kose valla male- ja kabekoondist omavalitsuste talimängudeks.

Isegi kui Jevgenia Paju mingi enesehalvustamishoo mõjul kasutas väljendit „perverdi hoiatus” oma kõnealuse kirjatüki pealkirjas ise, s.t. vabatahtlikult, oli „Postimehest” ebaeetiline kasutada seda ära oma huvides. Kui inimest on tabanud ärevushoog, siis tuleb ära oodata, kuni see vaibub (kui vähegi võimalik, siis ise aidata ärevusesolijat sellest jagu saada), mitte aga lõigata sellest kasu.

Ajakirjanduseetika põhimõtted on mulle teada juba ajast, mil õppisin Tartu ülikoolis ajakirjandust (1990-ndate esimene pool). Tollal õpetasid tulevasi ajakirjanikke me eriala suurkujud Juhan Peegel, Marju Lauristin, Tiit Hennoste, Peeter Vihalemm jvm. Mäletan hästi, kuidas meile käis ajakirjanduseetikast loenguid pidamas BBC üks legendaarsemaid ajakirjanikke Christopher Bates. Kõigi nende õpetusest tuli küllap kõige selgepiirilisemalt välja kaks põhimõtet, millest ajakirjanikul tuleb juhinduda: 1) jälgi, et sa oma tegevusega ei teeks haiget süütutele; 2) kontrolli alati oma allikaid võimalikult täpselt; kui tekib vähimgi kahtlus, siis pigem lükka avaldamine edasi kui avalda kiirustades.

Olen neid põhimõtteid järginud kogu oma nüüdseks juba 35-aastase ajakirjanikutegevuse jooksul.

Selle aja jooksul olen kirjutanud võrdlemisi palju ka terviseteemal, sestap julgen ennast pidada ka terviseajakirjanikuks. Tänu sellele tean, et osa inimesi on päikesepursetele ja nendest tingitud magnettormidele ülitundlikud: kes muutub uimaseks, kes jälle üliärevaks. Vaatlusandmed kinnitavad, et sellal esineb liiklusõnnetusi, kaklusi ja ka tapmisi keskmisest rohkem, rääkimata juba läbimõtlematust keelekasutusest põhjustatud sõnasõdadest.

Pean tõenäoliseks, et sama nähtus tekitas jutuksoleva ärevushoo ka Jevgenia Pajul. Seda enam, et päikesepursete ja nendest tingitud magnettormide võimsus on viimasel ajal kasvanud lausa hüppeliselt. Kasvas ka ajal, mil valmis Jevgenia Paju kõnealune kirjatükk.

Vaatlusjaamade andmed mitmelt poolt maailmast näitavad, et päikeseaktiivsus suureneb lähiajal veelgi. Mis omakorda tähendab, et sellest asjaolust teadmatuses olijad võivadki käituda vastavalt.

Minu suhtumist Jelvgenia Pajusse ei halvenda ta kõnealune kirjatükk põrmugi. Tean, et inimesed ongi erinevad: osa läheb kergesti ähmi täis, osa säilitab stoilisuse. Leian endiselt, et Jevgenia Paju on kena ja meeldiv naisterahvas, kes pealegi näeb oma tegelikust vanusest välja noorem. Kui ta suudaks kasvatada endas stoilisust, siis annaks see ta elule veelgi värvikust juurde. Ja loomulikult on ta alati oodatud astuma Kose Male-kabeklubi liikmeks. Male õpetab ju peale kõige muu ka oskust säilitada stoiline rahu igas olukorras, tegutseda läbimõeldult.

„Postimehe” puhul aga äratab imestust veel järgmine asjaolu, täpsemalt vastuoluline käitumine. Kui kirjutist, mille pealkirjast ilmneb üheselt, et Jevgenia Paju peetakse perverdiks, levitati ja võimendati ülima rutuga, väidete paikapidavust kontrollimata, siis juba kümme aastat kontrollitakse väidet, kas eesti keele- ja kultuuriruumi ainus maleajaleht „Eesti Maleelu” ikka tõepoolest ilmub või mitte. Tegu on perioodikatrükisega, mille väljaandjaks on Kose Male-kabeklubi, peatoimetajaks aga siinkirjutaja. „Postimehel” võttis kümme aastat aega, et märgata: eesti keele- ja kultuuriruumi ainsal maleajalehel on peatoimetaja. Jääbki üle vaid küsida: mitukümmend aastat kulub „Postimehel” veel selleks, et märgata ka mainitud maleajalehe enese olemasolu?

Tõnu Kalvet

Vastus „Postimehe” kõmu-uudiste toimetuse „Elu 24” ajakirjanikule Ketlin Krusele, saadetud e-kirjaga 15.11.2024 kl. 17.42, pärast seda, kui Ketlin Kruse oli 15.112024 kl. 17.09 Tõnu Kalvetile saabunud e-kirjas kirjutanud järgmist: „Tänud, sain kätte. Saan ma õigesti aru, et Te enda kohta käivaid süüdistusi ja postituses viidatud kirjavahetusi kommenteerida ei soovi?”

Jah, saite aru täiesti õigesti. Kui seda teeksin, siis mõjuks see eneseõigustamisena. Selleks puudub aga vähimgi vajadus. Põhjustel, millest kirjutasin viimati.

„Postimehe“ toimetuse praegused ajakirjanikud võivad küll järgida „tõejärgse ajastu“ ajakirjanduseetika-põhimõtteid. Siinkirjutaja jääb aga endiselt truuks neile, mida õpetasid 1990-ndail Tartu ülikooli väljapaistvad ajakirjandusõppejõud eesotsas Juhan Peegliga.

Mind on senise elu jooksul tembeldatud küll üheks, küll teiseks. Kui tembeldajate juttu uskuda, siis peaksin olema juut, vabamüürlane, illuminaat, kaitsepolitsei töötaja, Vene luuraja, Iisraeli luuraja, USA luuraja, Eesti Reformierakonna agent, samuti omasooihar. Ja kindlasti jäi mõni „hellitusnimi“ veel loetelust välja.

Mul on kavas kirjutada kunagi lausa raamat kõigist juhtumitest, kuidas ja mis asjaoludel on mind tembeldatud kord üheks, kord teiseks. Olen kindel, et see pälvib korraliku lugejahuvi. 🙂 Käesoleva juhtumi kavatsen sinna lisada kindlasti. 🙂 Mõistagi kutsun siis raamatuesitlusele ka „Postimehe“ töötajad. 🙂

Lugupidamisega

Tõnu Kalvet

P.S. Alati tuleb kasuks tunda kokku- ja lahkukirjutamise reegleid. Sest sellest võib sõna või väljendi tähendus oleneda kaunis suurel määral. 🙂

T. K.