Minuga juhtus hiljuti suur ime. Nimelt sain maletreeneriks ilma, et pidanuksin selleks liigutama sõrmegi.

Tavaliselt käib asi ikka väga range korra järgi. Kes tahab saada maletreeneriks, see peab läbima koolituse ja tegema seejärel treenerieksami. Mida kõrgema kategooria treeneriks tahab keegi saada, seda raskem eksam tuleb tal sooritada. Meil korraldab seda Eesti Maleliit.

Hindan maletreenerite tööd väga kõrgelt. Nad on tõeline maasool: teevad oma tööd pühendumusega, olles ise sealjuures pahatihti alatasustatud. Just nende jõupingutuste tulemusena lihvitaksegi tõeliseks kalliskiviks paljud ürganded, ja teisedki malesõbrad-malesõltlased saavad ennast teostada täielikumalt kui muidu.

Eestis on terve rida häid, lausa väljapaistvaid maletreenereid ja -õpetajaid: Tõnu Truus, Rainer ja Tiina Raud, Monika Tsõganova, Kalle Kiik, Eino Vaher, Hendrik Olde, Ülar Lauk, kui nimetada ainult mõnda paljudest. Pean nende tehtut Eesti male arengu seisukohalt väga tubliks saavutuseks (ka siis, kui juhtub, et mõnel neist pole iseloom just suurem asi). Sestap olen valmis kas või valedetektori all kinnitama, et mul pole uneski olnud soovi saada maletreeneriks, panna end meie tublide maletreeneritega kas või mõttes ühele pulgale. Olen väga rahul nende rollidega, mis mul Eesti maleliikumises on, ega püüa saada selleks, kes ma oma olemuselt pole.

Hiljuti aga juhtus tõesti ime: mind tehti maletreeneriks, pealegi vastu tahtmist ja üleöö! Esmalt sai selle imega hakkama „Postimees”, seejärel aga „Kuu-uurija”.

On inimlikult täiesti mõistetav, miks Ülar Lauk seepeale oma „Facebooki”-kontol porisema hakkas. Tema on ju näinud kõvasti vaeva, et õpetada iga taseme malehuvilisi ja saavutada järjest kõrgemat treenerikategooriat, samas kui kellelegi antakse Eesti peavoolumeedia jõupingutuste tulemusena maletreeneri-nimetus lausa üleöö, vähimatki vaeva nägemata!

Hea Ülar ja teisedki maletreenerid, kes „Postimehe” ja „Kuu-uurija” sellise käitumise üle pahameelt tundsite! Võtke teadmiseks, et kõik see toimus minu selja taga, vastu minu tahtmist! Olete kõik olnud väga tublid Eesti male edendajad, kindlasti olete seda edaspidigi. Minul pole vähimatki soovi krabada endale teie loorbereid. Jätkake aga oma kiiduväärset tööd!

Mind maletreeneriks nimetanud isikud on ajakirjanikud ainult nime poolest. Paberil. Paber kannatab aga teadupärast kõike. Kui nad tunneks oma ametit, siis kontrollinuks kõiki väiteid enne avaldamist ülipõhjalikult, mitte aga ei tormanuks neid ummisjalu välja paiskama-purskama. Sest üks ajakirjanikutöö raudreeglitest ütleb selge sõnaga, et kõik avaldatu peab olema nii täpne ja tõene kui üldse võimalik. Põhjus on päevselge: sõnal on jõud. Seda teab iga asjatundlik ajakirjanik.

Täpselt nii, nagu mina pole sellepärast veel maletreener, et keegi on kuskil seda väitnud, pole ka mind vägisi maletreeneriks teinud isikud sellepärast veel ajakirjanikud, et keegi on neid selleks nimetanud.

Iga vähegi tähelepanelik ja süvenemisvõimeline lugeja märkas ju kindlasti, et nende kõnealuses materjalis leidus vasturääkivusi ja ebatäpsusi teisigi. Selliseid ei lubanuks endale ükski ajakirjanik, kel on säilinud ametiau.

Elame ajastul, mil ütlus „kiri ei valeta!” pahatihti enam ei kehti. Seda nimetatakse ka tõejärgseks ajastuks. Inimesed, kes on harjunud, et ajakirjanik tegutseb vastutustundlikult alati, jätavad seetõttu tihtilugu esitamata kaks üliolulist küsimust: 1) aga tegelikult? 2) kellele see on kasulik?

Jätavad need küsimused esitamata ja kipuvad hoopis heauskselt uskuma ka selliste tegelaste levitatavat teavet, kes on tegelikult sama palju ajakirjanikud kui siinkirjutaja on maletreener.