Pühapäeval tähistame isadepäeva. See läinud sajandi seitsmekümnendatel alguse saanud tähtpäev omandab erakordse tähenduse ajal, mil mehelikkuse tühistamine ja perekonna alavääristamine, on muutunud osale naisõiguslastest ja nende liberaalidest järgijatest kinnisideeks. Kui nüüd mõni eelnevat mõtteavaldust lugev feminist käe rusikasse tõmbab ning kiledal häälel nõuab selgitust, kust võtan jultumise süüdistada naiste õiguste eest seisjaid meestevaenulikkuses, siis meenutagem äsja toimunud Ameerika prseidendivalmisite konteksti, kus naiskandidaadi põhiargumentideks oli marihuaana legaliseerimine ja abordi ning soovahetusoppide pealesurumine, samas, kui meeskandidaat rääkis pereväärtustest, oma kogukonna eelistamisest ja majanduse elavdamisest. Siiski leiti, et naiskandidaat on hea juba tänu soole ja mees igavene reo, kuna on liiga palju mees. Ründava naiskandidaadi kaotuse järel, tuldi välja väitega, et äpardus sai võimalikuks vaid tema soo tõttu. Kogu seda jama saatsid ja saadavad seni, vihased kommentaarid, kuidas mingid meestöllid ei mõista, et naisel endal on õigus otsustada oma keha üle (mida ju keegi pole kunagi eitanud) ja igal inimesel on võõrandamatu vabadus end narkotsist pilve tõmmata. Jääb üle vaid rõõmustada, et maailma juhtriik on lõpuks sellelt vildakalt rajalt, kuhu demokraatia põhimõtetest loobunud demokraadid maad vedasid, pöördunud uue, mõistliku ja kestvamat edu tõotava arengu teele.
Ent tulles tagasi isadepäeva juurde, siis tunnistagu moodsad vabameelsed tühikargajad seda või mitte, kuid tõeline õnn algab tugevast perekonnast, mille südameks on mehe ja naise armastus oma kodu ja laste vastu. Just seda hävimatut väärtust mõtestame eneste jaoks sügiseselt halliks kiskunud novembri teisel pühapäeval. Ilma tõelise mehelikkuse ja naiseliku tarkuse ning helluse kooskõlata, pole kodu ja lastele tulevikku, rääkigu soorollide nullijatest nuipead siis mida iganes.
Isa on kodu kindlus, ema selle valgus ja just mehe ja naise ühises hooles on tulevik nii meie riigile kui kogu maailmale, mis lõpuks peab unustama vihkamise, liikudes edasi mõistmise, tõeliste väärtuste ausse naasmise ja vastutuse tunnetamise teel.
Ent ega isadepäev kuulugi halloweeni hängivate lumehelbekeste kalendrisse, vaid kujutab endast perekesksete meeste pidupäeva, kellele meeldib võtta lastega ette toredaid asju, rabada lähedaste nimel kõvasti tööd ja armastada ning hoida pereemasid, sest neis lihtsates igapäevastes rõõmudes peitubki isaks olemise õnn.
Vaatamata segasevõitu maailmavaate eest kompromissitut võitlust pidavate radikaalide pingutustele, kannab isadepäev endas tervet alalhoidlikku talupojatarkust, millele toetudes sündis meie riiklus. Uskugem paremasse homsesse, säilitagem endas inimlikkus ja armastus, teekonnal unistuste täitumise poole. Tänu teile, armastavad isad, on Eestil tulevik! Head isadepäeva kõigile!