Pole ühtegi tõsiseltvõetavat poliitilist jõudu, mis ei pööraks retoorikas tähelepanu vajadusele peatada demograafiline allakäik ning tagada elanikkonna juurdekasv. Ainus tee eesmärgi saavutamiseks, on toetada lastega peresid. Laste kasvatamine pole odav lõbu ja kui oleme seisukohal, et iga lastega pere panustab Eesti arengusse ning püsimisse, tuleb anda riigipoolne garantii, et emasid-isasid tunnustatakse mitte üksnes ilusates sõnades, vaid ka elukvaliteedis väljenduvate soodustustega.
Eesti riiki tuleb kiita selle eest, et üldhariduskoolis saavad enam kui 164 000 õpilast seni veel tasuta hariduse. Seda taunitavam on diskrimineeriv suhtumine peredesse, kus lapsed omandavad lasteaias alusharidust. Mudilasi, kelle alushariduse omandamise eest tuleb vanematel maksta pea saja eurone või suuremgi kuutasu, on üle 68 000.
Ajal, mil nii üld- kui ka kõrghariduse saab tasuta, on selline vahetegemine lubamatu. Mõnede poliitikute põhjendus, et lasteaia tasu kaotamiseks oleks vaja muuta alusharidus kohustuslikuks, ei päde. Mitte miski ei takista kandmast riigil lasteaiakulusid ka siis, kui jääb vanema enda otsustada, kas kasutada lasteaiateenust või mitte. Tegelikult on asi põhimõttes, kas me soovime lastekasvatamise kulusid kärpida, või jäämegi ajama roosat udu, kuidas meie lapsi tähtsustatakse, tõstes samas järjekindlat lasteaiatasusid ning lajatades lastekaupadele silmagi pilgutamata 20% käibemaksu.
Riigi demokraatiaastme määrab poliitikute suutlikkus viia ellu head algatused, mida toetades rahvas neile oma hääle andis või jäävad nad sellega mingil põhjusel jänni. Laste ja nende vanemate võrdne kohtlemine, mille üheks mõõdikuks on tasuta alushariduse võimalus, näitaks tahet tegelda riigi käekäiku oluliselt mõjutava küsimusega. Tasuta alushariduse võimaldamisest peaks saama ka järgmise aasta oktoobris toimuvate kohalike omavalitsuste valimiste keskne teema.