3. juulil pühitsetakse Valgevenes iseseisvuspäeva. Tähtpäev on oluline ka siinsetele Valgevene sõpradele ja Eestis elavate valgevenelaste esindajatele.
Sel päeval 1944 vabastati valgevene pealinn Minsk saksa fašistide okupatsioonist. See oli vabanemine ja elulootuse tärkamine kogu rahvale, sest 2. maailmasõda oli valgevenelaste jaoks valusaimaid lehekülgi ajaloos, kuna aastatel 1941-1944 hukkus kolmandik riigi elanikest. Valgevenes pole perekonda, keda sõjakoledused ei puudutanud.
Kuigi ainsa Baltimaana puudub Eestil Valgevenega ühine piir, on meie riikidel mitmeid sarnaseid jooni. Nii Eesti kui Valgevene on ühed Euroopa metsarikkaimad riigid. Eestis moodustavad metsad ligi poole pindalast, Valgevenes üle 40%. Ka meie väljapaistvaimad tipud on ligilähedaselt sarnase kõrgusega – Suur Munamägi 317 ja Dziaržynskaja mägi 345 meetrit üle merepinna.
Lisaks sarnasele looduse, liidab meid seegi, et mõlemat maad läbib 2005. aastal UNESCO maailmapärandisse kantud Struve kaar. Tartu Ülikooli kasvandiku Friedrich Georg Wilhelm von Struve eestvedamisel rajati aastatel 1816–1855 maa kuju ja suuruse mõõtmiseks Tartu Tähetorni läbival meridiaanikaarel triangulatsiooniahel Doonau suudmest kuni Põhja-Jäämereni. Eestis asuvad lisaks Tartule kaare punktid Võiveres ja Simunas, Valgevenes on viis kaare punkti – Ciupiškis, Łapatys, Asoŭnicas, Ščekotskis ja Laskavičys.
Viimases ÜRO maailma inimarengu raportis tõusis Valgevene 53. kohale, jõudes sellega arvestatava arengutasemega riikide nimistusse. Alates 2013. aastast on tööstustoodangu maht pea kahekordistunud, sama võib öelda ka põllumajanduse kohta. Valgevenes võeti suund muuta tööstus lisandväärtust tootvaks, kasvatades läbi automatiseerimise ning robotiseerimise tootlikkust.
Soovin Valgevenele sihikindlust arenguks ja inimeste elujärje parandamiseks!