Robert Fico Pilt: Agenzia Nova (Itaalia) 

Kuidas ühest (karjääri)poliitikust saab riigimees, teisest aga mitte? Miks mõni karjeristikalduvustega poliitik jääbki kogu oma poliitikutee ajaks pelgaks karjeristiks, teiste turjal üha ülespoole ronijaks, pahatihti ka vingerdajaks ja keerutajaks, põlastusväärseks poliitlimukaks, teine aga suudab taibata, mis on elus tõeliselt tähtis, ning seejärel selja sirgeks ajada, et tegutseda oma rahva ja rahvuse huvides, vajadusel kas või oma elu hinnaga?

Neid küsimusi ajendas mind endale esitama Slovakkia peaminister Robert Fico isiksus ja elutee. Ficol olnuks ju oivaline võimalus jäädagi poliitkartelli osaks, ronida karjääriredelil üha ülespoole, saatjaks peavooluajakirjanduse ülistuslaulud ja Euroopa Komisjoni peapaitused.

Fico otsustas aga ajada selja sirgu, minna vastuollu loomuvastasuse nõudjatega ning ajada hoopis oma rahva asja. Täpsemalt: Slovakkia rahva(ste) asja.

Kui palju leidub Fico-suguseid poliitikuid aga Eesti poliitmaastikul?

Need küsimused ajendasidki mind oma mõtteid kirja panema ja saatma arvamusloo kujul internetiväljaandele „Objektiiv”. Täna (=20.05.2024) „Objektiiv” selle avaldaski. Suur tänu „Objektiivi” toimetusele selle eest, et ta näitas ilmekalt: Eestiski leidub neid, kes oskavad Fico antud eeskuju vääriliselt hinnata.

Kõnealune kirjatükk ise on leitav siit: https://objektiiv.ee/repliik-tonu-kalvet-karjaaripoliitik-ficost-sai-riigimees-fico/