Viimastel päevadel on meediasse jõudnud ärevad teated Läti kaudu Eestisse sisenenud immigrantidest. Samas on küpsemas kriis Hispaaniale kuuluvates Põhja-Aafrika enklaavides, kus kümned tuhanded migrandid ületatasid probleemideta piiri ja asusid peremehetsema. Mõni aeg hiljem teatas Hispaania valitsus, et ebaseaduslikult piiri ületanutest enamus on tagasi pöördunud, ent nagu näitavad internetis levivad videod, on tegemist pingutatud valega, sest Ceuta tänavaid täidavad jätkuvalt ohtlikud migrandijõugud ning enklaavi piiri taga ootavad tuhandepealised salgad märguannet uueks piiriületuseks.

Migrandid vallutavad Euroopa

Migrantide surves Euroopale pole midagi uut. Juba aastaid on siia takistamatult voolanud kehvemal arengutasemel riikidest õnneotsijaid, kes selle asemel, et oma kodus kord majja lüüa, eelistavad hiilida heaoluriikide meepottide juurde, sealt oma suutäit magusat ammutama. Kontrollimatu immigratsiooniga kaasneb vägivald, mis näiteks Saksamaal, nagu kinnitab ka kantsler Merz, on jõudnud tasemele, kus oma inimesed ei julge enam tänavatel liikuda, Rootsis aga halenaljaka olukorrani, kus ametlikes dokumentides mainitakse kümneid linnaosasid, kuhu politseil ei soovitada ohutuskaalutlustel siseneda. Migrantide külvatud hirm valitseb paljudes Euroopa riikides ja nagu viimastest sündmustest näha, hakkab senise kuritegelikult saamatu migratsioonipoliitika survel peagi toimima meiegi tänavatel.

Frontexi läbikukkumine

Kontrollimatu ja tavaelu halvava migratsiooni peatamiseks leidub äraproovitud meetod – tugev piirikontroll. 2019. aastal ilmutas ka Euroopa Liit korraks tahet keskenduda hoolimatult avatud piiride kaitsmisele. Loodi Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Amet Frontex, mis pidi üle mõistuse paisunud rändevooge ohjama ning muutma Euroopa taas kodanikele elamisväärseks. Üks Frontexi kontoreist, mille ülalpidamiseks Brüssel heldelt raha eraldab, avati ka Narva-Jõesuus. Esialgu käisid jutud, et Frontex asub tegelema Vahemerelt lähtuva rändesurve ohjeldamisel. Millegipärast asus Frontexi peakontor aga hoopis Varssavisse ja küllap just kaugus tõelistest problemaatilistest piirialadest, tõi kaasa olukorra, et praktiliste ülesannete asemel piiri tugevdada ja illegaalide sissevool võimatuks muuta, hakati tegelema asendustegevustega, nagu näiteks riskianalüüs, olukorra seiramine, haavatavuse hindamine, teadustöö ja innovatsioon ning kuritegevusteabe jagamine. Nii pole Frontexist erilist kasu tõusnud ja Liidu piir püsib endiselt valla igale soovijale, kes smuugeldajatega kaubale saades paatidele laaditakse ning Euroopasse toimetatakse. Kui aga oled juba Liidus randunud, hakkavad sulle kehtima erinevad kaitsemeetmed ning tagasi kodumaale saata õnnestub vaid väheseid. Kas pole tõeline paradiis, kuhu ihaleda?

Imedemaa Hispaania

Hispaania enklaavide vallutamist võis juba ammu ennustada, sest riik on migrantide suhtes eriti sõbralik, ehk lausa peibutav. Rahvusvahelisi reegleid naeruvääristava kuningliku dekreediga, on kõigil enne 1. jaanuari 2026 Hispaaniasse saabunud dokumentideta immigrantidel võimalus taotleda esmalt elamisluba ning seejärel ka pidevat õigust riiki jääda. Väidetavalt on seda õigust seni kasutanud enam kui miljon migranti. Eks taoline vastutulelikkus panegi sissetungijaid Hispaania poole kiikama, sest miks mitte minna, kui avalisüli vastu võetakse.

Mujalgi euromaades on suhteliselt lihtne dokumentideta kanda kinnitada, sest kui sind kinni peetakse ja koduriiki kupatada otsustatakse, ei tähenda see kohe väljasaatmist. Võid jääda kinnipidamiskeskusesse priilt elama ning kui villand saab, lased lihtsalt jalga, sest püüdma ei hakka sind keegi. See oleks ju inimõiguste rikkumine. Nii saadetigi eelmisel aastal miljonitest euroriikidesse imbunud illegaalidest tagasi kodumaale vaid tühine sadatuhat, needki nähtavasti põhjusel, et tagasisaatmisega seondub rahaline toetus. Saad preemia kätte, lendad koju ja alustad sealt uut rännakut Euroopasse. Sellest võib kujuneda lausa tasuv töö.

Kuipalju migrantidele toetust pakkuvate keskuste ülalpidamiseks, tagasisaatmise rahastamiseks ning riigist lahkujatele preemiate maksmiseks raha kulub, Euroliidu humanitaarametkonnad ei avalda. Hoiame kokku pensionitelt ja lastetoetustelt, et mugavusmigrandid mõnusalt oleleda saaksid.

Illegaalist töölooma ei saa

Meile valetatakse, et migratsioon on vajalik, kuna Euroopas napib töökäsi. Enamus illegaale ei asu tööle, vaid elavad meie makstud abirahadest, ja mitte halvasti. Tegelikkuses pole Euroopas töökäte puudust, vaid enamuses riikides püsib töötusmäär 7-12% tasemel, noorte hulgas kuni 25%. Milleks siis inimesi sisse vedada või lasta avatud piiridest üle miljonitesse ulatuvat illegaalide massi? Euroopa vasakule kaldu valitsused teavad vastust, ent vaikivad või ajavad peavoolumeedias lõputut joga, kuidas sisseränne meid kultuuriliselt rikastab. Jah, noarünnakud ja autoga inimeste hulka kihutamised polnud varem eurooplaste igapäeva osa.

Ränne, kui tõhus relv

Päev-päevalt lüüakse nii meil kui ülejäänud Euroopas lokku, kuidas tuleb kasvatada kaitsekulusid. Samas on rändest saamas droonidest ja rakettidest tõhusam relv, millega Euroopa üle võtta. Seda on taibanud Lähis-Ida ja Aafrika diktatuurid, aga ka meie idanaaber. Rohkem õnneotsijaid Euroopasse ja küllap siis nemad siinsetele rahvastele ja nende kultuurile üks null teevad. Suuremate rahvastega läheb veidi enam aega, ent eestlased ja lätlased saab korraliku migratsioonisurvega juba mõne aastaga põlvili suruda. Aga meie vaatame näppu imedes pealt, kuidas üle Läti piiri jõuavad kohale hämarad jõud ning Hispaaniasse trügib üha rohkem sealset humanismi jumaldavaid kõrilõikajaid.

Võib ju öelda, et mis need 80 Tallinna eksinud vaest tõmmut meile ikka teevad. Aga kui see on alles algus? Ei maksa ka unustada, et alates selle aasta 1. juunist kehtib Euroopa solidaarsusmeede, kus suurima rändesurvega riikidest tuleb teistel Euroliidu liikmetel võtta vastu migrante või siis maksta iga vastuvõtmata migrandi eest kümneid tuhandeid toetust.

Aeg on tunnistada, et integratsioon, millest oli veel mõni aeg tagasi nii moodne kaagutada, pole õnnestunud ja üha kasvav võõraste mass hävitab armutult kohalikku elu. Ainus, mis selle vastu ette võtta, on tõelise, mitte frontexliku piirikontrolli sisseseadmine ja kui vaja, siis sõjaväe piiridele viimine. Itaalia on juba näidanud teed, välistades Hispaania Schengeni viisaruumist, sest Euroliidu osalised ei pea lappima teise riigi valitsejate äpardunud poliitikast johtuvaid vigu.

On viimane aeg lõpetada Brüsseli diktaat ning asuda riikidevahelisele sisulisele koostööle Euroopa piiride kindlustamiseks sissetungijate vastu. Vaid nii suudame kaitsta tõelisi euroopalikke väärtusi, mille hulka ei kuulu von der leyenlikke asendustegevusi soosiv vasakideoloogia.