Käes on aasta helgeim ja lootusrikkaim aeg – Jaanid, mil usume valgusesse ja armastusse, sest kodumaine põhjala loodus kingib meile heldelt soojust ning läbi öögi kumab silmapiiril terendav koit. Jaaniaeg lubab hetkeks peatuda ning heita pilgu oma senistele tegemistele, tundes rõõmu, et oleme taas haaratud suveharja tulevikulootust tõotavast lummusest. Olgem neil päevil helded kinkima naeratusi ja silmis heiklevat hingesära, sest jaaniaeg on mõeldud selleks, et otsida sõnajalaõies aimuvat tõotust, leida elule ülim mõte, mis aitab võitjana väljuda raskeimaistki katsumusest, jäädes kindlaks armastusele oma kodu, maa ja rahva vastu, sest just armastus väärtustab meie püüdluse parema ja kindlama tuleviku poole.

Jaanid on imeline aeg.

Oleme elanud üle sügistormid ja talve kargelt külma hinguse, uskunud kevade tärkavais õites heiastuvat lootusrikast tulevikku sellele väikesele maale, mille lapsed oleme. Nüüd jaaniaega jõudnult, peaksime otsima parima äratundmise järgi ühisosa, mis aitaks saada üle vastandumistuhinas lendu lastud solvangutest ning uskuda, et Eesti, nagu muugi maailma jaoks, seisavad peagi ees helgemad päevad, mil vaibud lahingute müra nii vanas heas Euroopas kui mujal maailmas ning relvade asemel hakkab taas kõnelema mõistuse hääl, kutsudes üles hindama rahu ning püüdma iga hinna eest jõuda kokkulepeteni, mis peatavad vaenu ja säästavad tuhandeid elusid.

Ärgem unustagem, et nii nagu poliitika on kompromisside kunst, on seda kogu meie eluring. Vaid enda õigust taga nõudes, pole lootust leida sõnajalaõit, sest oma teekonnal kogevad imesid üksnes need, kes suudavad mõista ja andestada. Riik, kus kodanikud on koondunud üksteist vaenavateks seltsinguteks, mille liikmed tunnevad rahuldust sotsiaalmeedias ähvardusi loopides ning vastaseid naeruvääristades, ei pälvi kestlikku tulevikku, vaid hääbub, sest vaenutsevas ühiskonnas jääb üha vähemaks nende tublide perede hulk, kus kasvamas lapsed, kes kannaksid edasi keelt ja kultuuri. Aga kui pole tulevikku, saavad jaanilõkkedki sootuks teise tähenduse, muutudes lootuseleekidest kuhtuvaks kahjutuleks. Seda ei tohi me lubada!

Nii on Jaanipühad meile kõigile ausa endassesüüvimise proovikiviks, kus lõkkes loitvatesse leekidesse vaadates endalt küsime: „Mida olen ma teinud, et minu pere ja lähedased tunneksid end armastatuna? Kuidas toetan mina oma töö ja mõtetega armsa, enda inimestest hooliva Eestimaa kestmist? Kas armastus, mida südames kannan, suudab tõrjuda viha ning vaenu, luues rõõmu ja rahu, mida inimestena vajame?”

Valgust meie südameisse!

Lootkem, et jaanivalgus äratab Eesti tardunud unest, kuhu on meid paisanud end poliitikuteks nimetavate tegelaste enesekesksus ja saamahimu ning et tulevik kuulub sellel maal endaga toimetulevatele peredele ja head haridust saavatele lastele, sest Eesti väärib kestmist, mitte umbmäärast kaduvikule tüürivat „pikka plaani” ja kauneid vikerkaarevärve mõnitavat väljasuremisideoloogiat.

Uskugem Jaaniimesse ja otsigem oma sõnajalaõit! Olgem armastavad oma riigi vastu, mis igatseb juba aastaid targemat juhtimist! Head Jaani ja ülevat Võidupüha! Ükskord võidab mõistus nii kui nii!