Eesti progressiivset avalikkust on tabanud valus löök. Kõigi poolt palavalt armastatud poliitaktivist Peeter Pärtel Pere on kadunud. Viimati nähti seda tarka, heatahtlikku ja rahva tuleviku pärast südant valutavat suurmeest tormamas välja Reformierakonna kontorist, kargamas kastiratta sadulasse ning isegi Tour de France võitjale üle jõu käival kiirusel minema pedaalimas. Sellest peale pole meie rahvuslikku lootust enam nähtud.

Aga mis siis tegelikult juhtus? Sellele andis vastuse sündmuse ajal juhuslikult rahvale südamelähedaisema erakonna kontoris käimla ummistust likvideerinud torulukksepp Martin, kelle segase jutu, kuidas PPP soovis koostöö asemel pigem saada osa erakonna käsutuses olevatest kohalikest maavaradest, siinkohal keeleliselt veidi kobedamana ära toon. Niisiis, mis Pärtel Peetriga siis tegelikult juhtus?

Poliitiku jaoks erakordse ajukapasiteedi ja analüütilise võimekusega õnnistatud PPP oli peale linnavalitsusest kinga saamist juba nädalaid kodus unelenud ning töökale ja krapsakale mehele käis taoline molutamine üha enam närvidele. Lõpuks ei pidanud ta vastu ja ilmus täis otsustavust Reformierakonna peakorterisse, kus parasjagu toimus vaimse isa Randpere juhtimisel loits kehvaks kiskuva maine tõstmiseks, milles lisaks vanale dissidendile osalesid veel peaministrina oma kompetentsuslae ületanud Kristen Michal ja rahandusele sootuks uue dimensiooni andnud fiskaalguru Ligi Jürka. Salapärases riituses toodi ohvriks kütuseaktsiis, millel šamaan Randpere, vaatamata Ligitaadi ahastamisele, tossu välja lasi. Seejärel tantsiti ohverdusaltari ümber nõiatantsu ja nõutati kauni loitsuga erakonnale tuhast tõusmist. Muidugi oli see äärmiselt naljakas üritus, sest kes siis enne on kuulnud, et Michali juhtimisel saaks miski paremaks muutuda. Aga see selleks.

Korraga tormas erakondliku altari juurde kiirest pedaalimisest hingeldav PPP ja küsis endale pikemata tasuvat ametikohta, sest kes ei tee tööd, ei saa ka süüa ja näljasena, nagu Peetri Pärtel väitis, olevat äärmiselt nigel elada.

Vana võitluskaaslase mure läks Michalile südamesse. „Muidugi oled sa, kallis mõttekaaslane ja kõigi autoomanike märg hirmuunenägu, peale linnast kinga saamist ekselnud kui vanemateta orb ilma kindla sissetuleku ja korraliku tööta. Aga selle megamageda ebaõigluse kõrvaldame kohe,“ tõotas riigile õnnistust ja õitsengut külvav peaminister malbelt naeratades. Ääretus õnnejoovastuses patsutas ta PPP-le omamehelikult õlale ja lubas luua valitsusse uue ministrikoha, kes hakkaks tegelema Eesti üleviimisega täielikule kastiratturlusele, mis toob endaga tohutu energia ülejäägi ja tasuta elektri igasse peresse. „Aeg on unistada!“ kisendas Kristen sisuka sõnavõtu lõpuks, silmis miilamas hull tuluke.

PPP oli pakutud ametiga kohe nõus, küsis vaid, ega kastiratta minstas äkki palk nigel pole, sest oli kodus naisele lubanud, et temasugune poliitnähtus alla üheksa tonni kuus rabelema ei soostu. Nii lepiti peaministriga kokku, et palk hakkab olema üheksa ja pool ning taheti juba käed lüüa, kui sekkusid mustad jõud nõidnohik Randpere ja üksnes matemaatilisi võrrandeid ning korrutustabelit tunnistava rahandusguru Ligi näol.

„Kust me selle üheksa ja pool tonni Perele leiame, kui endalgi peale maksuküüru minemanihverdamist ja aktsiisitõusust loobumist näpud põhjas. Hea kui saan endale järgmisel kuul seadusega kooskõlas 50 tonni innovatiivsuspreemiat plekkida, ja nüüd hakka riigieelarvest veel mingile kommunaalvisklejale palgaraha nuputama,“ tuletas ta plekise hääle kõminal Michaelile riigi kehva rahaseisu meelde.

„Kui erakond mulle mõnusat tööotsa ei sebi, lähen minema!“ karjatas selle peale Pere.

Nüüd sekkus ka loitsumeister Randpere. „Kulla Perepoiss!“ alustas ta malbelt. „Kui minu ilusa nime eest „Rand“ ära võtta, oleksime vaat et sugulased,“ jätkas ta mesimagusalt.

„Vaata, mis välja tuleb! Minu uus sugulane on Valdo Randpere!“ rõõmustas Peeter Pärtel, lootes, et nii ägeda hõimlase puhul, pole Ligikuivikul enam mingit võimalust tema vastu intrigeerida. Ent vara oli rõõmustada, sest nagu teada, salvab madu alati ootamatult. „Aga arvestades sinu senist tegevust, võiksid pigem minna mõne oma kuradi ulmeliselt kalli linnapingi peale istuma, mis siis, et prokuratuur vana kombe kohaselt reformierakondlase raharaiskamises kuritööd ei näe.“

Peeter Pärtel Pere oli otsekui puuga pähe saanud. „Mida sina sellest arvad, oo õiglane ja tasakaalukas Kristen?“ pöördus ta viimases hädas erakonna esimehe poole. Too kaalus viivu enne kui vastas: „Kallis Peeter, hea Pärtel ja kõigi poolt hinnatud Pere. Olete olnud Reformierakonna teenäitajateks üha uute rahvale meelepäraste rumaluste juurde, ent kõigel on kord lõpp. Hüvasti mu vapper kastipiloot!“

Sellega loeti PPP kaasus lõpetatuks ning Michal, Randpere ja Ligi pühendusid taas nõiatantsule, sest erakonna toetus tahtis enne järgmise aasta valimisi tõstmist ja kes seda ikka teeb, kui mitte kolm peatrikitajat ise.

PPP seisis veel hetke paigal, otsekui ei ei jõuaks toimunud reetmine veel temani, ent korraga ta mõistis, et reformiseltskonnalt pole enam midagi loota. Petetud suurkuju viskas oma tarkustest pungil pea uhkelt kuklasse, hüüatas: „Kui nii, siis astun erakonnast välja!“ ning tormas minema. Sellest ajast pole PPP-d nähtud, ent mis salata, ilm muutus sellest hetkest päikeselisemaks ja soojemaks. Kevad on peagi käes ja mida hõredamaks muutuvad michaliitliku grupi read, seda enam on meil lootust kaunile suvele ja Eesti tulevikule.