Nägin öösel imelist und. Pika rikkalikult kaetud laua taga istus meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus, mida iga liberaalutopismist läbiimbunud kodaniku jaoks kujutab endast tegus ja inimeste heaolule ning riigi tulevikule mõtlev Reformierakonna tuumikmeeskond. Laua otsas oli koha sisse võtnud rahva poolt palavalt armastatud Kristen Michal. Tema kõrval lebotas alati sportlikult käbedas vormis analüütilise finantsmaailma hiiglane Jürgen Ligi. Muidugi oli kohal ka kõigi liberaalsete jõudude auväärt isa ning vaimne guru Kallase Siim. Veidi kaugemal konutas kohvril istudes äsja Dubaist saabunud kaitseminister Pevkur. Lisaks virvendas ruumis arvukalt poliitbroilereid, keldosid ja muidu asjamehi, kes tähtsat nägu tehes end pildile sättisid. Algamas oli Reformierakonna järjekordne ajurünnak, kuidas muuta Eesti inimeste elu veelgi ägedamaks, maksud magusamaks ja toimetulek kriitilisemaks.

Kohalviibijate silmad olid pööratud Michaelile, kes leebelt naeratades pistis suhu saiviilu musta kalamarjaga, rüüpas kiirustamata peale lonksu Dom Perignoni ja alustas: „Kallid kaasvõitlejad ja paadunud poolehoidjad! Oleme teinud ära tubli töö ja saanud valmis “Sinimustvalge visiooni”, mis peaks olema pikk plaan Eesti vabaduse ja jõukuse kasvuks.“

„Hurraa seltsimehed!“ karjatas selle peale Kallase Siim ja kukkus plaksutama. No mis sa eluaeg partei värki ajanud vanurist ikka tahad! Ülejäänud seltskond vaatas teda hindavalt, sest kuidas mitte pidada lugu mehest, kelle kohta liiguvad juba aegade algusest jutud, et tema koduaias on õunapuu alla maetud kümme miljonit, ainult et ta ise enam ei mäleta, millise puu alla nooruses augu kaevas.

Ovatsioonide vaikides jätkas Michal: „Tegime Eesti korda ja nüüd hakkame unelema.“

Kohalolijate suust kostis vabastav ohe. Kraamiti välja tekid ja padjad ning valmistuti kes paariti, kes üksi, pikemas uinakuks, ent erakonna ikooniline käilakuju ei lasknud end üldisest öömeeleolust kaasa kiskuda, vaid jätkas: „Eesti lõi endale 30 aasta eest tiigrihüppega hea baasi ning nüüd on võimalik tehisintellekti valdkonnas maailma tippu pürgida, sest tehisaru rakendamine võimaldab paljudes küsimustes edukam olla.“

„Ta elagu, ta elagu!“ kukkus jaurama Ligi. „Paneme jah, tippu! Inflatsioon on meil juba maailma tasemel, nüüd oleks tõesti aeg arvelaudade kõrval kalkulaator mängu kaasata.“

„Eesti eest!“ avaldas seni mornilt vaikinud Pevkur erakonna hüpervisioonile tuge.

„Mis siin enam mõelda?“ kiitis ka Siim Kristeni innovaatilist lähenemist. „Las tehisaru rabeleb. Meie saame keskenduda e-hääletuse peenhäälestamisele, sest uskuge sõbrad, ega meil peale selle enam erilisi trumpe lauale lüüa pole.“

Aga nüüd juhtus midagi sootuks kummalist. Ei tea kust ilmus valitsuserakonna laua taha mingi kes teab mis tüüp. Ei saanudki aru, on tegemist mehe või naisega, vana või noore erakondlasega. Tüübi nägu oli täiesti ilmetu, silmis ei terendanud ainsatki inimlikku emotsiooni.

„Noh, refipublik! Mulle teie visioon meeldib. Aga selleks, et tõeliseks AI usku erakonnaks muutuda, tuleb valida uus esimees, kelleks olen mina, kõigi poolt austatud ja kardetud tehisaru.“

„Mis konservatiivne möla see veel on? Esimees olen ikka mina,“ protesteeris Michal.

„Hilja juba!“ pareeris tehisaru kilekotiusku karjääripoliitiku vastuväite. „Just äsja viisin läbi e-hääletuse ja kõik osalejad olid selle poolt, et edaspidi juhin Reformierakonna ekslemisi mina.“

„Kui e-hääletus otsustas, siis mina toetan!“ alustas Ligi pugemise kõrgpilotaaži, sest kuidas muidu säilitada endale kehva arvutamisoskuse kiuste rahandusministri portfell.

„Oot, oot!“ sekkus nüüd Kallase taat. „Mis on teie nimi, lugupeetud unistuste produkt?“

„Eesti poliitmaastikul on kõik segi nagu pudru ja kapsad või moodsamalt öeldes friikad ja külm kaste, nii et võite mind kutsuda läänemetsastunud Salu Reinuks,“ tutvustas tehisaru ennast ja kukkus seejärel käske jagama. Milliseid täpselt, ei saanud ma enam sotti, sest ärkasin naaberkorterist kostva kisa peale. Seal elab abielupaar, kellest mees kuulub EKRE ridadesse, naine aga astus mingi kummalise kiiksu ajel mudast madalama Eesti200 liikmeks. Nii nad seal siis päevade ja ööde kaupa omavahel kisklevad. Aga mis teha, selline see Eesti elu kord juba on ja ega enne paremaks muutu, kui AI võtab üle kõik erakonnad ning asub, võimekas, tegus ja analüütiline, ka Kadriorgu presidenditoolile. Seniks aga tuleb meil leppida erakondade totakate visioonide ja üha kehvemaks muutuva elukorraldusega.

PS Kogu eelneva jutu pani kokku tehisaru, nii et mina seal esitatud väidete eest ei vastuta ja unelen edasi nagu Reformierakond lahkelt lubab.