Soome ajaloolane Pekka Kauppala on suur Eesti-sõber ja hea Eesti-tundja. Ta on Tallinnas käinud korduvalt, orienteerub siin kaunis hästi. Ometi oli tallegi üllatuseks, et otse Tallinna keskel, Balti jaamas, asub üks täiesti töökorras auruvedur.

25. septembril 2025 ta saigi seda teada. Sai kõnealust auruvedurit näha oma silmaga ja katsuda oma käega. Lisaks ka jalaga. Sest täielikuma-täiuslikuma reisimälestuse saamiseks ronis sellesinatse veduri otsa. Seal teda siis jäädvustasingi.

Mõeldes Pekka siirale heameelele nii meeldejääva ronimiskogemuse saamisest, sündis mul järgmine lühiluuletus:

Miks tasub ronida auruvedurile

Viib auruvedur mõtted heale.
Ta mõjub nagu lutsukomm,
kui ronib uljalt tema peale
kas virolainen või ka somm.

Seega õnnestus Pekkal enese teadmata rikastada ka eesti luulevaramut.

Mäletan, et lapsena oli mul üks üsna suur metallauruvedur, mil kummirattad all. Mulle väga meeldis sellega mängida. Olin südamest kurb, kui kord avastasin, et ema oli selle minema visanud. Hiljem polegi ma nii vahvat auruvedurit enam kuskil märganud.

Öeldakse, et mehed jäävad kogu eluks poisteks, lihtsalt nende mänguasjad muutuvad aastate jooksul üha kallimaks. Minulegi tundub, et selles ütluses peitub suur tõetera. Sest kuigi Pekka on minust kümmekond aastat vanem ning tal on akadeemilistes ringkondades igati tõsiseltvõetava, soliidse teadusmehe maine, siis auruveduri otsa ronimisest saadud elamus tundus teda noorendavat lausa mitmekümne aasta võrra.

Minu süda oli väga rahul, et olin saanud oma sõbrale nii geniaalselt lihtsalt viisil korraldada meeldiva noorenduskuuri, mõttelise ajarännu lapsepõlve. Edaspidi tuleb ta sellega toime juba ise, kuna tee meeldejääva auruveduri juurde on tal nüüd juba tuttav.