Sundüürnik – Eesti oma kodutu klass, kelle mure laheneb iseenesest… umbes kunagi peale riigikogu
lõunapausi
Alapealkiri: Lubadused kadusid koos kodudega – Eesti poliitikud leiutasid humanistliku küüditamise:
ukseni viiakse, edasi minge ise
Eesti riigikogu on tõestanud, et oskab olla ühtmoodi suuremeelne ja ükskõikne — sõltuvalt sellest, kes
parasjagu kannatab. Kui oli vaja pärast koledaid küüditamisi ja okupatsiooniaega vara tagasi anda, oli
asi õilis, peaaegu nagu muinasjutus: „Õiglus peab võidutsema!“
Ainult et kuskil nurga taga seisis pettuse müür, mille varjus leidus „väikseid nüansse“, tänu millele jäi
hulk Eesti enda kodanikke lihtsalt koduta.
Sundüürnikest sai eriline seltskond — inimesed, kes ei olnud midagi halba teinud, aga kelle kodud
otsustati anda kellelegi teisele, vahest ka õigusjärgsele omanikule. Ja mis siis edasi sai? Mitte midagi.
Täpselt nii palju hoolt ja empaatiat, kui riigikogu suudab üles näidata teemade puhul, mis toovad null
valijate häält.
Tallinna uus eluruumide kasutusse andmise kord on suurepärane näide: probleem lahendatakse mitte
lahendades. See on nagu poliitiline jooga — keha on justkui liikumises, aga tegelikult istutakse paigal
ja oodatakse, kuni aeg teeb töö ära. Sundüürnikule jääb vaid kaks valikut: kui mahud ebaselgesse
kategooriasse, siis sotsiaaleluruum või paremal elujärjel olevale isikule kinnisvaraturg, millele nad
reeglina ei pääse.
Ja siis see igihaljas küsimus: kas Eesti riik on parem kui oli Nõukogude kommunism? Vastus on
loomulikult „Jah, kindlasti!“ – vähemalt turismibrošüürides. Reaalses elus tundub aga, et riik leidis
uue ja rafineerituma viisi oma kodanikke karistada: mitte Siberisse, vaid vaikselt sotsiaalteenuse nime
all kodust välja.
Riigikogu liikmed võiksid ju ausalt öelda: „Me ei kavatsegi seda teemat lahendada, sest te olete liiga
väike ja ebamugav valijate grupp.“ Ja vahendeid meil napib, puud ootavad istutamist. Aga see kõlaks
liiga otsekoheselt. Nii jätkatakse vaikimist, harjutatakse pea liiva alla paneku olümpiaaladel ja
tellitakse aeg-ajalt mõni „teaduslik uuring“ (kui sedagi), mille järeldus on: „Teema vajab edasist
arutelu.“
Ehk ongi see uus rahvuslik strateegia: sundüürnike probleem laheneb põlvkondade vahetusega.
Lihtne, odav ja ilma ühegi seadusemuudatuseta.
Väljamõeldud Riigikogu pressiteade
(Riigikogu ei vasta , tuleb mõtteid lugeda)
Tallinn, Toompea – Riigikogu teavitab, et sundüürnike teema on jätkuvalt väga oluline… meie
riiulifailide alumises sahtlis.
„Me mõistame sundüürnike muret ja kahetsust, et nad on kaotanud kodud, kindlustunde ja igasuguse
võimaluse kinnisvaraturule siseneda,“ seisab pressiteates. „Kuid peame ka arvestama, et riigil on
piiratud ressursid. Näiteks kulus tänavu suur osa eelarvest sellele, et tagada Toompea kohvikusse
uued toolid ja latte-kohvimasinad.“
Riigikogu lubab jätkata sundüürnike küsimuse „põhjalikku analüüsi“ ja „avarat arutelu“, mis tähendab,
et korraldatakse veel vähemalt kolm seminari, kuhu sundüürnikke ei kutsuta. „Meie eesmärk on luua
keskkond, kus probleem laheneb loomulikul teel — kas kinnisvaraturg imab teid sisse või loodus teeb
oma töö.

Pressiteate lõpus kinnitab riigikogu, et Eesti Vabariik on kindlasti parem kui Nõukogude
kommunism: „Tänapäeval ei vii me inimesi Siberisse — nüüd saab igaüks ise vabalt valida, millisesse
odavasse üürikorterisse või kuuri ta läheb