Väänikust Kristen seisab klassi ees ja uudistab üleoleval pilgul talle pinkidest ehmunult vastu vaatavaid kaasõpilasi. “Sind, Kristen, on kõigevägevam oma vihas meie klassi saatnud. Mida küll sinusugusega teha?” ahastab õpetaja, keda mürsikust paharet on juba pikemat aega oma üüratu ülbuse ja kaaslaste suhtes vägivaldse käitumisega pinge all hoidnud.
“Kristen tuleks koolist välja visata,” sädistab esimeses pingis istuv priimusest feministteismeline Riina. “Just, just!” toetavad teda teised. “Mis on sul selle peale öelda?” uurib õpetaja Kristenilt.
Ja korraga sünnib ime, mis oma ootamatuses kõiki rabab. Kristeni silmisse ilmuvad pisarad, mille ehtsuses pole võimalik kahelda. “Ma tahan vabandada,” sosistab õigelt teelt eksinu siiras kahetsuses.
Vat see on alles pauk! Kristen, kes on kõiki klassi tüdrukuid patsist sikutanud, kõigilt poistelt raha pomminud ja kooli peldikuseinale kirjutanud üleskutse suu pidada ning edasi teenida, on korraga täis siirast meeleheidet ja hukkamõistu oma senise allapoole kriitikat tegevuse suhtes. “Andke mulle andeks, kui olen mõnes asjas veidi järelemõtlematu ja järsk olnud! Ma luban ennast parandada. Tegelikult olen ise läbinisti siiras ja hooliv elusorganism, kuid see pagana Pärtel… (Kristen näitab nimetissõrmega keigarlikku kehavorme esile toovat ülikoda kandva mehehakatise suunas, kes selle peale ehmunult küüru tõmbub)…vat see neetud Pärtel, kes lubas plikadele tasuta nukumaja ehitada, tema sunnik on mind oma mõttetute soovitustega valele teele juhtinud. Ise olen ma aga täiesti tore ja seltskondlik poiska ja võin lubada, et kui mind ka edaspidi toetate, võin ju mõnele kutile tema taskuraha alles jätta ja nii mitmegi pliksi patsi sikutamisest loobuda.”
Mida kaugemale Kristen oma lubadustega jõuab, seda enam täidab klassikollektiivi heitunud liikmete meeli lootus, et äkki tõepoolest saab kiusajast rahu ning elu veereb tasapisi normaalsetele rööbastele.
“Miks me peaksime sind uskuma?” ei jää õpetaja siiski rahule.
“Miks, miks, aga sellepärast, et kui sa muti mind siin veel kaua kavatsed praadida, kaeban sinna kuhu vaja ja küllap su pangakontolt midagi leitakse, mille alusel saab su aastateks kroonu kohtusse vedada. Millise kohvimasinaga te seal õpsidetoas õigupoolest kohvi vaaritate ja ega äkki see inetu ondatra soeng, mida kannad, pole endisest õpilasest juuksuri poolt tasuta lõigatud? Ah!” lööb Kristen trumbid letti.
Nüüd on pedagoogi suu lukus. “Minu poolt on su vabandus tänulikult vastu võetud. Me kõik hindame sind kui tõelist kambajuhti, eks ole lapsed,” pöördub õpetaja kasvandike poole, kes ometi ei kiirusta tema küsimusele vastama. “Noh, kas pean märkused kirjutama või, et te klassikaaslase siirast vabandust vastu ei võta?” muutub pedagoog läbematuks ning mudilastel ei jäägi muud üle, kui Kristenile õlale patsutada. Viimane kasutab juhust ja sirutab käe ette, kuhu nõrganärvilisemad kodust kaasa saadud taskuraha puiklemata loovutavad. Kui tõsise maamehe tüüpi Mart tahab samuti Kristenit tunnustavalt patsutada, tõmbub see vastikusega eemale. “Sina, va poetagune, hoia sõrad eemale!” käratab alluvate kergeusklikust kasutades uuele enesekehtestamise ringile jõudnud poisinolk ja tõukab Marti rindu, nii et see tagurpidi käntsu käib. “Opositsiooni ees ma ei vabanda ja üldse, nüüd, kui olete mu vabanduse vastu võtnud, te alles näete, milleks võimeline olen,” suurustab Kristen, märkab siis teiste taha peitu pugenud Mihhaili ja näitab tollele rusikat. “Ja sina seal keskel ära loodagi, et meist võiksid kunagi sõbrad saada!” paneb ta asjad lõplikult paika. “Vabandust, vabandust, vabandust! Saite mis tahtsite! Minust niisama lihtsalt ei vabane.” Korraga mõistavad lapsed, et kõik jätkub samal lainel, ainult et peale vabandamist kannab Kristel enda alandamise tõttu südames salavimma, mida on valmis esimese ettejuhtuva peale välja valama.