Nagu hiljuti võis meediast lugeda, osutus Maailma Majandusfoorumi (WEF) koostatud maailma riikide konkurentsivõime raport võltsinguks. Global Competitiveness Reporti ehk GCR-i koostas WEF aastakümneid ning globaalne konkurentsiraport kujutas omas segmendis ühte tuntuimait riikide edukust määravat indeksit. Indeksi väljatöötamisega seotud ametnike väitel võeti seda kokku panevate juhtivate teadlaste poolt arvesse 110 muutujat ning küsitleti 13 000 inimest. Selle gigantse töö tulemusel sündiski 142 riigist koosnev indeks. Nüüd tunnistatakse, et kuni koroonaaja alguseni suhtumist riikidesse mõjutanud indeks, oli puhas bluff ja seal 31. koha hõivanud Eesti polnud sugugi nii edukas nagu näidati. Lihtsalt indeksi kokkuklopsimist kureerinud kõrge ametnik reastas riigid nii kuidas jumal või saatan hetkel juhatas ja Eesti oma kahe kaashäälikuga nime alguses, lihtsalt imponeeris indkseerimisega pappi kokku ajavat härrat. Aga häda pole midagi, sest iga vähegi oidu omav inimene ju teab, kuidas taolised indekseerimised sünnivad ning milline on neis ideoloogiliste eelistuste ja liberaalsete väärtuste osa.
Veel üks pettus.
GCR-iga toimunu võiks meid aga siiski muuta tähelepanelikumaks kõigi nende erapooletult koostatud indekseerimiste, hinnangute ja arvamusküsitluste suhtes, mida meiele ülima tõena ette söödetakse. Võtame või koroonaravimitega seonduva, millisesse küsitavasse mängu toppis oma käe ka EL-i esinaine von der Leyen, kes pidi selle tõttu hiljuti ka parlamendi ees aru andma ning elama läbi umbusaldushääletuse. Mäletame hästi, kuidas koroona päevil naerdi neid, kes ravimite ja karantiinitingimuste suhtes umbusku näitasid. Neid kutsuti küll lamemaalasteks, küll kahtlustavateks ullikesteks. Toona kaotasid riigiteenistujad koha, kui ei lasknud endale süstalt käsivarde suruda. Nüüd on asi veidi muutunud ja rida teadlasi asunud paljastama ravimite tervistkahjustavat mõju. Näiteks kinnitavad teemaga kursis olevad asjatundjad, et Pfizeri Covid-19 vaktsiin võib suurendada silmakahjustuse riski, mis viib nägemise halvenemiseni või kaotuseni. See pole lamemaalik uitmõte, vaid peale hoolikaid uuringuid välja öeldud tõde. Aga nüüd on neil, kes ravimifirmadelt miljardite eest vaktsiine ärisid ja neid kogu maailmas inimestele sunniviisiliselt sisse süstisid, suud kinni. Eks meiegi vaktsiinitädid on kogu toonase jandi unustanud ja ei tea asjast enam midagi.
Ülim demokraatia.
Ideoloogia jääb räpaseks läbi kõigi aegade. Kui valitsejatel ununeb, milleks neid on oma kohale valitud ning vastutus vahetatakse kiire omakasu vastu, tulevadki mängu uuringud, mis annavad tulemuse, nii nagu neile meeldib. Mõnedele poliitikutele on see otsekui ilmutus, näiteks meie rahandusministrile, kes muretseb mitte lasterikaste perede ja vaesuspiiril elavate inimeste toimetuleku pärast, vaid närib ahastusest küüsi, sest see neetud eesti rahvas on vaatamata Reformierakonna kasinuspoliitikale, osanud end mingi ime läbi ülekaaluliseks pugida ning sellele tahab endast lugu pidav reformistist finantsgeenius piiri panna. Ja kes parimale maksupoliitikale vastu seisab, kuulutatakse idioodiks või vähemalt kremlimeelseks, sest kel võim sel demokraatlik õigus. Seda tõde tuletati meelde meie pangaarvetel kolades ja  tänaval liikujaid arutult kaamerasilma püüdes. Pole põhjust kahelda, et ajutiselt peatatud nuhkimine varsti taas au sisse tõuseb, sest Euroopa Komisjon tahab kehtestada seadusega riikidele kohustuse, hakata korraldama inimeste andmete laussalvestamist, mis seni on Euroopas raske põhiõiguste riivena keelatud. Pangem tähele, et Eestis seda juba tehti, nii et oleme ka nuhkimises esirinnas. Euroopa komisjon leiab, et hädasti on tarvis nõuda telefoni- ja sõnumiteenuste pakkujatelt kõikide inimeste andmete pikaaegset salvestamist, sest mine tea, millal saab seni kuulekast kodanikust pätt, kelle suhtes tuleb algatada kriminaaluurimine. Ja siis, kui andmed kenasti salvestatud ning kompra paigas, pole enam mingi kunst hoida lõa otsas rahulolematuid, kellele valitsuse poliitika vastukarva. See ongi ülim demokraatia, nii nagu neile meeldib.