Ajal, kui Tallinna Linnavalitsusse eksinud tülialtid poliitikud püüavad lasteaia kohatasude ümber lamenti lüües oma egosid rahuldada, leidub linnas tõsiseid teemasid, millega ei suudeta ega soovitagi tegeleda. Üheks sõna otseses mõttes elu ja surma probleemiks on kõnniteede muutumine linnaruumi ohtlikumaks osaks, kuhu linlased ei julge enam naljalt astuda, sest elektrirattal surmasõitu tegev sootuks teisest liikluskultuurist pärit kuller võib su oma ligi 50 kilomeetrit kihutava surmariistaga loojakarja saata ja teismeline tõuksikangelane või tublisti hundijalavett trimbanud ning oma sõiduvahendiga mitte toimetulev tolgus otsakihutades sandistada. Lisaks veel punased mopeedid, mis isamaalase Jävani armust alates kevadest kõnniteel toimuvale terrorile oma panuse annavad, sest neil sõitvaid ajukääbikuid ei tohi MUPO korrale kutsuda. Selline on tavaline päev Tallinna kõnniteedel. Lisaks otsasõitudele on veel kümneid kukkumisi, mis lõpevad tõuksikangelaste traumapunkti sattumisega, kus siis nende hoolimatust sõidust johtuvate vigastuste ravi, tuleb meil läbi haigekassa niigi täbarasse seisu sattunud eelarve kinni taguda. Keegi ei vastuta, keegi ei tunne muret, politsei ei hooli, linnavalitsus ei oska, ja nii need matsud käivad. Kui palju ravikuludeks tegelikult raha läheb, selle üle puudub järelvalve, peaasi, et tõuksilaenutusega tegelevad firmad saavad oma väärastunud äri ajada ning sõbralikult naeratades toetada neid poliitikuid, kes jalakäijate vastu suunatud rünnakutele läbi sõrmede vaatavad.
Poliitikud soosivad anarhiat.
Tallinna niigi tagasihoidlikku empaatiat ilmutavate kommunaalpoliitikute hulka on ilmunud  tervistohustavat tõuksimist suisa jumaldavad tegelased. Mõne päeva eest soovitas Keegi Aleksander Valdmann, kes mingi totra juhuse tõttu on sattunud Tallinna Linnavolikogus sotside esindajana korrakaitsekomisjoni, et jalakäijate kallal vägivallatsevad tõuksid pole mingi mure, pigem tuleks kogu linnas keelata autodega sõitmine, sest need va risud saastavat universumis õhku. Kas selleks, et taolist pläusit ajada, tuleb kuuluda linnapeaga samasse erakonda? Ent ega parem pole ka abilinnapea Järvani Laseri saates kõlanud soig, kus ta otseselt soovitab jalgratturitel liiklusseadusele sülitada ja kimada muretult mööda kõnniteid, sest küllap juba jalakäijad eest ära hüppavad, ning kes kõrge vanuse tõttu enam ei jõua või noorusest nõdrana ei suuda end pühade jalgrattahiidude eest koristada, kahetsegu ise, kui kergliiklejale jalgu jäävad. Taoliste piiratud poliitarrogantide tõttu ongi olukord kõnniteedel  kontrolli alt väljunud.
Politsei kükitab põõsas.
Tekib küsimus, mida teeb riigi politsei, kes põõsas föönimise kõrvalt peaks ometi suutma hoida silma peal ka üldisel liikluspildil, sealhulgas kõnniteedel toimuval terroril. Põhja Prefekt Joosep Kaasik möönabki murelikult, et Eesti tõukerattakultuur (vabandust, siiski kultuuritus) meenutab pööraseid 90-ndaid, kui suures osas kehtis anarhia. Tore küll, kuid miks ei suuda politsei kõnniteel rallijatele mõistust pähe panna, kui perfekt on toimuvast teadlik? Näiteks Londonis teevad sealsed politseinikud tõhusat tööd ning iga tegelane, kes kõnniteel ratta või tõuksiga vahele jääb, saab pikema jututa 50 naela trahvi. Sestap võib selle maailmalinna tänavail muretult kõndida, ilma et peaks närviliselt üle õla vahtima, ega mõnd tõuksihullu või elektrirattapilooti pole silmapiiril. Tsiteeriks siinkohal Kaasiku Joosepi tõdemusi: “Mind kui pikaaegset politseinikku paneb praegune Eesti tõukerattakultuur meenutama pööraseid 1990-ndaid. Tollal ei huvitanud kiiruspiirangud ja liiklusreeglid kedagi, purjuspäi sõitmine oli normaalne ja neile, kes panid autos peale turvavöö, vaadati viltu. Politsei näeb oma igapäevatöös, et samad probleemid on meil nüüd tõuksidega: liiklusreegleid eiratakse, kihutamist nauditakse, purjuspäi sõitmist aktsepteeritakse ja kiivri kandmisest ei taha keegi midagi kuulda.” Tore! Aga kui prefekt seda tunnistab, siis mille pagana pärast ei suuda riigi politseijõud korralagedusele lõppu teha?
Paneme kasusaajad vastutama.
Tõuksihullus pole maailmas midagi uut. Küsimus seisneb selles, kas end poliitikuteks pidavad paljusõnalised, ent tegudes märksa tagasihoidlikumad rööprähklejad, suudavad midagi ette võtta või on nende arsenalis üksnes vabandavalt naeratades pöidlaid keerutada. Tallinnas tundub olevat pigem nii. Pariisis lõpetati tuulepäiste pätt-tõuksijate seaduserikkumised sellega, et sigatsemisele ahvatlevad sõiduriistad keelati. Enne pidi siiski toimuma mitu surmajuhtumiga lõppenud õnnetust. Kas ootame ka Tallinnasse rohkelt laipu?
On viimane aeg loobuda tõuksilaenutusteenuse pakkujate hellitamisest. Nad peab panema vastutama ja oma tegevusega põhjustatud kannatused ning ohvrite ravikulud kinni maksma. Lõplik lahendus oleks aga läbi pika tootmistsükli ja utiliseerimisel tekkivate probleemide tegelikkuses loodust reostavad pseudosõidukid ka Tallinnas ning mujalgi Eestis keelustada. Ehk  lõppevad siis ka maffialikud üheksakümnendad meie kõnniteedel ja miks mitte ka teatud ettevõtlussektoris.
Jalakäijatele tuleb neile kuuluv linnaruum tagasi võita.
Et jälle ei hakataks leelotama punavikerkaarelist laulu, kuidas tõuksid ja elektri- ning muidurattad päästavad planeedi, mille kõrval kümnete inimeste sandistamine olevat väike hind, soovitan äärmusprogressiivsetel udujutumeistritel mõelda korraks võimalusele, et tõuksimatsu saab teie enda pereliige või elektrirattur paiskab rentslisse teid ennast. Meil tuleb jalakäijatele turvatunne tagasi anda. Loodan väga, et mõistlik enamus jätab meelde nii Svetid-Kõlvartid, kes esimesed tõuksid tänavaile lubasid ja oma naeruväärsete punaste rattateedega hulga rahva raha raiskasid, kui ka täiesti teovõimetud uued linnataadid eesotsas Osinovski, Järvani ja kastiperega.
Linn kuulub jalakäijatele ja lahendus, kuidas lõpetada erinevate liiklejate vastandamine, on parema linnaruumilise planeerimise näol olemas. Muidugi pole see svetogradlik punarada või järvanlikult arutu jalakäijate vahel kihutamine. Mõelgem sellele, et mõistaksime ees seisavatel valimistel anda hääle neile, kellele tähtis enamuse heaolu, mitte mingite huvigruppide anarhistlik isetegevus. Me ju soovime järgmistel aastatel julge südamega linnas ringi kõndida.