Mario Maripuu
Eesti Vabariigi sünnipäev toob igal aastal kokku rõõmsad inimesed, kes tähistavad oma riigi iseseisvust sinimustvalgete lippude lehvides, rahvariietes tantsides ja patriootilisi laule lauldes. Kuid kas see kõik on vaid illusioon, kui tegelikkuses on meie poliitiline ja majanduslik suveräänsus piiratud? Kas sümbolite lubamine asendab tegelikku vabadust ja iseseisvust?
Põhiseadus ja suveräänsus
Eesti Vabariigi põhiseadus peaks olema riigi kõrgeim seadusandlik akt, mille järgimine tagab rahvale suveräänsuse. Kahjuks on reaalsus see, et valitsev eliit tõlgendab põhiseadust endale sobivalt või lükkab selle hoopis kõrvale, kui see ei vasta nende poliitilistele huvidele. Euroopa Liiduga liitumisel anti ära suur osa meie iseseisvusest, sest EL-i direktiivid on muutunud ülimuslikuks meie enda seaduste ees. Otsused, mis mõjutavad Eestit, sünnivad sageli Brüsselis, mitte Toompeal.
Rahva hääle puudumine riigiasjades
Viimane rahvahääletus toimus siis, kui otsustati liitumine Euroopa Liiduga. Sellest ajast alates on Eesti rahvas jäänud kõrvale oluliste riiklikult tähtsate otsuste tegemisest. Puudub mehhanism, mis võimaldaks rahval avaldada otsest arvamust küsimustes, mis puudutavad näiteks immigratsiooni, majanduspoliitikat või ühiskonna väärtusruumi.
Samal ajal suunavad meedia ja poliitiline establishment debatti viisil, mis ei lase eriarvamustel esile tõusta. Näiteks on Varro Vooglaidu ja teisi konservatiivseid mõtlejaid kritiseeritud selle eest, et nad julgevad kahelda Eesti tegelikus iseseisvuses. Vooglaid on öelnud, et polegi vahet, milline lipp Pikas Hermanis lehvib, kui riigi tegelik suveräänsus puudub. Kui vaadata, milliseid ideoloogilisi suundi edendatakse Eesti riigiasutuste ametlikes kanalites, tundub, et ta ei eksinud.
E-valimised ja demokraatia kriis
Eesti e-valimiste süsteem on maailmas unikaalne, kuid see on tekitanud hulgaliselt küsimusi valimiste aususe ja läbipaistvuse osas. Kuna e-valimiste protsess ei ole täielikult kontrollitav ja auditeeritav tavalise kodaniku jaoks, on tekkinud õigustatud kahtlused selle süsteemi usaldusväärsuse osas. Kui valimiste tulemused on manipuleeritavad või vähemalt ei ole tagatud nende täielik läbipaistvus, siis on kaheldav, kas Eesti rahvas üldse saab oma poliitilist tahet vabalt väljendada.
Eesti iseseisvus ei peaks piirduma ainult sümbolite ja tseremooniatega. Tegelik iseseisvus tähendab suveräänsust oma otsustes, rahva reaalse osaluse võimaldamist riigi juhtimises ning ausat ja läbipaistvat demokraatiat. Praegu on Eesti allutatud Euroopa Liidu regulatsioonidele ja rahva sõnaõigus riigiasjades on sisuliselt olematu.
Kui soovime tõelist iseseisvust, tuleb hakata tegema konkreetseid samme selle saavutamiseks – olgu selleks rahvahääletuste mehhanismi taastamine, e-valimiste süsteemi kaotamine ja poliitilise suveräänsuse taastamine EL-i ja rahvusvaheliste institutsioonide suhtes. Muidu jääb Eesti Vabariigi iseseisvus vaid näiliseks kontseptsiooniks, mida tähistatakse, kuid mida tegelikkuses ei eksisteeri.
/Mario Maripuu, www.eestieest.com/
Vsevolod Jürgenson
Tõnu Kalvet
