Kas Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast (lüh. EKRE) äsja välja astunutel või välja visatutel oli õigus või mitte, näitab tulevik. Täpsemalt: see, kus nad jätkavad oma poliitikuteed (kui muidugi üldse jätkavad).

Kui EKRE-st äsja lahkunutel oli tõsi taga, siis jääb neil hetkeseisuga vaid kolm valikut:

1) Isamaa;

2) Eesti Vabaduspartei–Põllumeeste Kogu;

3) Põliseestlaste Rahvaerakond.

Kui nad peaks otsustama mingi muu erakonna kasuks, siis on selge, et tegu oli ja on karjeristidega ning et Martin Helmel (kõigile ta puudustele vaatamata) oli nende suhtes õigus.

Kui nad peaks otsustama luua uue, nii-öelda oma erakonna, siis kumaks sellest sammust selgelt läbi eelistus „armastan mitte poliitikat iseendas, vaid iseennast poliitikas“. 

Iseasi muidugi, et uut erakonda sisuliselt luua on Eestis paganama raske. Põhjus: Eestis napib haritud, võimekaid, südikaid, isamaalisi inimesi. Täpsemalt: neid ei jätku iga viimase kui ühe liidriambitsioonidega poliitiku soovunelmate rahuldamiseks. Kaasamäägijatega aga teadupärast kaugele ei jõua, põmmpeadega samuti mitte, olgu siis mõlemad nii ustavad kui tahes.

Eesti Vabaduspartei–Põllumeeste Kogu ja Põliseestlaste Rahvaerakonna ülesehitamine võrdukski sisuliselt uue erakonna rajamisega. Seega saaks EKRE-st äsja lahkunud end teostada emmas-kummas erakonnas täiel määral.

Isamaas lükkuks nende tähelend küll mõnevõrra edasi, see-eest saaks nad end seal rahulikult üles töötada, muuta end oma uuele koduerakonnale vajalikuks, soovi korral lausa asendamatuks.

Seevastu kui keegi lahkunud EKRE-lastest peaks ootamatult „leidma ühisosa“ mingi muu erakonnaga (mõtlen siinkohal ikkagi poliitkartelli-erakondi), siis on nende äsjase lahkumise tegelikud ajendid just sellised, nagu need sõnastas Martin Helme.

Kummal osapoolel oli/on õigus?

Vastuse annab tulevik.

Jälgigem mängu!