Teeb hinge rõõmsaks hümnikaja,
kui Eesti lippu tõusmas näed.
Sul seda tunnet  v ä g a  vaja:
„Näe, ongi rõõmsalt aland päev!”

Näed neitsi Maarja kauneid värve
sul pakkumas siis silmailu
ja rahustamas pingul närve,
mis üles kruvind tilu-lilu.

Ta kõrval lehvib aga plagu,
võõrkehana mis mõjub siin.
Tol, patrioodid, andkem hagu,
et lõpu saaks me hingepiin!

V õ õ r plagu koht on prügimäel,
ta vaimselt reostab Maarjamaad.
Ja Kalevite ürgsel väel
me maa kord  v õ õ r a s t  vabaks saab.