Mõne aja eest vapustas avalikkust Viimsis toimunud kambapeks, kui rühm süüdimatuid teismelisi kasutas füüsilist vägivalda neile ette jäänud neiu kallal. Selgus, et tegemist polnud ainsa korraga, kus kohalik noorukite kamp end laamendades välja elas. Tänaseks pole selgunud, kuidas ootamatult Põhja-Eesti peksupealinnaks tõusnud Viimsis kavatsetakse tekkinud turvariske maandada ning milliseid võimalusi nähakse edaspidi taoliste intsidentide ärahoidmiseks ning kas praeguste seaduste juures, mis õiguskaitseorganid noorsookuritegevuse puhul sageli teovõimetuiks muudavad, leidubki alaealiste laamendamise tõkestamiseks vahendeid. Kui ikka kodus lapse egoistlikule eneseimetlusele ja niruks kiskuva käitumise õigustamisele agu alla pannakse, pole head nahka loota. Nii olemegi jõudnud olukorda, kus ennast universumi nabaks pidavad noored lubavad endale käitumist, mis kunagi viis kolooniasse või noorsoovanglasse, sest teavad, et euroudusse eksinult liberaalsust mängivas riigis saavad nad õiguse ka siis, kui peaksid kellegi vigaseks kolkima või tõuksiga surnuks sõitma, sest meil kaitseb õigus kurjategijat, nõudes arvestamist põhjustega, mis õnnetukesest retsi vormisid, mitte kannatanut, kes oleks otsekui ise süüdi, kui alaealine masuurikas teda ründab.

Küüniline kohtuasi

Hetkel on Tartu Maakohtus arutusel kriminaalasi, mis oma küünilisuses paneb küsima, kas tõesti on võimalik, et midagi nii absurdset üldse toimub. Nimelt on prokuratuuri poolt antud kohtu alla Elvas väikest tütart kasvatav Ave Laas. Kokkuvõtvalt süüdistatakse naist liigses armastuses oma lapse vastu. Nimelt leiab prokurör Priit Tõnisson, et nähes otsest ohtu lapse elule, poleks ema tohtinud tänu juhusele õnnelikult lõppenud rünnakule mingilgi viisil reageerida, ja kui ta seda tegi, on emaarmastus karistust väärt.

30. oktoobril 2024 tuli Ave Laas nagu tavaliselt pisitütrele kooli vastu. Korraga tuiskas mööda kõnniteed koolimaja suunas jalgratas, sadulas uljas kolmeteistaastane klutt, pakiraamil tema kambajõmm. Kas siis soovist närvikõdi kogeda või kaotas sõiduriist lihtsalt juhitavuse, ent vaid sekundi murdosa lahutas väikelast kokkupõrkest kõiki reegleid rikkuvate marakrattide istumise all vänderdava rattaga. Võib vaid oletada, millised olnuks taolise kokkupõrke tagajärjed.

Selle asemel, et end kätte võtta, ratas peatada ja huvi tunda, kuidas tüdruk ehmatusest toibub, valas lenkse hoidnud mehehakatis lapse üle ropu sõimuga. Kui Ave Laas kaugemal rattalt maha roninud poistelt aru päris, miks nad nii rumalasti käituvad, sai temagi kuulda roppustest triiki sõnavalingut. Kuna normaalsest suhtlemisest midagi välja ei tulnud, otsustas juhtunust šokeeritud ema viia ärpleva pätihakatise õpetaja juurde, et koos pedagoogiga üritada teda korrale kutsuda. Ta võttis poisil varrukast ja juhtis vastupunniva jõnglase koolimajja, aimamata, et sooritab sellega roima, mida asub täie tõsidusega menetlema prokuratuur ning mille eest jõuab ta kaks aastat hiljem kohtu ette, süüdistatuna õnnetult kukununnust alaealiselt räiges vabaduse võtmises. Ehk tsiteerides prokurör Priit Tõnissoni: „Ainuüksi kellegi ebameeldiv või närviajav käitumine ei anna põhjust vabadust võtta.“ Prokuröri arvates pole mingit alust takistada lontrusi, kes ähvardavad lapsele rattaga otsa sõita ning seejärel nii ohust napilt pääsenud tüdruku kui ka ema sõnasolgiga üle valavad. See on meie õiguskaitsjate arvates igati OK.

Jätke siis endale meelde, et kui näete poevarast, ärge kiirustage teda peatama või kui kuulete pimedas pargis appihüüdu, laske parem jalga, sest sekkumisel võib võimalik vägistaja teid hiljem vabaduse võtmise eest kohtusse kaevata. Sinna maale oleme oma maruliberalismiga jõudnud.

Jõhkrus algab kodust

Kui tütart kaitsnud ema on toodud avalikkuse ette nimega, siis isa, kelle mahitusel alustati kriminaalasja tema pojalt otsekui vabaduse võtnud naise suhtes, avalikkuses oma nimega ei figureeri. Jääb üle vaid oletada, milliste kanalite kaudu ja millist mõjuvõimu kasutades on jõutud selleni, et raisatakse kohtu aega meeleheitele viidud ema hävitamiseks, sest kindlasti pole Ave Laasil lihtne taluda endale osaks saavat ülekohut.

Aga rattal väiksemat rammida üritanud poisi isal jääb õigust ülegi. Ta süüdistab väikest tüdrukut, et see ise rattale ette kargas ja on pahane emale, kes julges peale vägisõnadega ülevalamist tema paipoja koolimajja õpetaja juurde viia. „Tekitas väikestviisi šoki see füüsiline kokkupuude, rabamine. Võõra lapsega füüsilisse kontakti sattumine. Ma saan seadusest nii aru, et teisele inimesele füüsiliselt külge minemine ei ole aktsepteeritav,“ heietab pühast õigusjanust triiki isa kohtualuse käitumist meedia ees arvustades. „Minu eesmärk ei ole süüdistatavat vangi mõista. Minu eesmärk on lihtsalt, et süüdistatav saaks aru, et antud tegu ei ole tänapäeval ühiskonnas aktsepteeritav,“ kiitleb isa oma inimlikkusega, väites, et poja juhitud ratta hoog oli nii tagasihoidlik, et kokkupõrkel tüdrukuga poleks too suuremaid vigastusi saanud. Aga miks ei esita isa küsimust, kas tema poja laiamine on aktsepteeritav ja kuidas kasvas tema peres taoline isend, kes tunneb lõbu teiste ohtuseadmisest ja vastab igale korralekutsumisele ropu sõimuga? Kas mitte seda ei peaks kohus arutama ning sellest järeldused tegema. Või lepimegi sellega, et oma last kaitsma tõtanud ema väntsutatakse prokuratuuri poolt, klopsitakse valmis kriminaalasi ja lastakse tõelistel süüdlastel tema üle irvitada?

Kaitskem emasid ja lapsi

Hea Elva rahvas! Kaitske enda kandi emasid, hoidke lapsi ja ärge laske neile ülekohut teha. Kas Ave tütar saab ema protsessi ajal rahulikult koolis käia, või on nüüdseks 15- aastaseks saanud rattapiloot koos kaaslastega ametis tema kiusamisega, sest seadus ju lubab ja proks on paipoistest kurjamite poolt?

Istung jätkub Tartu Maakohtus 21. oktoobril. Ehk tuleks emadel ja isadel, kes soovivad, et nende lapsed ei kogeks vägivalda ja kiusamist, minna sellel päeval kohtusse, avaldamaks toetust emale, kellele õiguskaitseorganid panevad süüks oma lapse kaitsmist.