Aastaid on räägitud presidendi otsevalimise vajadusest, et mitte poliittehnoloogid ei otsustaks, keda oleks kõige ohutum Kadriorgu suud pidama sokutada, ent seni on presidendivalimised jäänud riigikogu kätte ja lihtsad Eesti tuleviku pärast südant valutavad kodanikud võivad üksnes vaikides pealt vaadata, kuidas järjekordne mõmm, kellest pole tagatoale ohtu, õnnelikult pukki upitatakse. Pole siis imestada, et järjekordsete niinimetatud presidendivalimiste eel on tõusnud üheks võimalikuks kandidaadiks Ülle Maise, kellele kuulub mõte, et otsedemokraatia on liiga ilus idee, mille asemel võiks pigem leppida esindusdemokraatiaga, ehk usaldada mängureid, kes suutnud võidelda endale poliitikamaastikul välja mõnusa juhtoina rolli, hoides määgivat karja sarvemükse jagades ning omavahel jõudu katsudes edukalt ohjes. „Ehk oleks siiski mõistlik mitte panna otsedemokraatiale liialt suuri lootusi ja püüelda hoopis selle poole, et esindusdemokraatia viiks riigielu küsimuste lahendamisel võimalikult hea tulemuseni,“ arvas ühes oma artiklis Madise, kes aastate eest toetas jõuliselt e-valimiste, kui esindusdemokraatia kavala tööriista kasutuselevõtmist. Selline on kandidaat presidenditoolile, keda meedia õhinal kiidab.

Me ei vaja tundmatut kadriorglast, vaid rahva poolt hinnatud tegusat presidenti

Hiljuti viis juhtiv meediaväljaanne Postimees läbi küsitluse, kuidas inimesed hindavad presidendikandidaate, kes olid selleks hetkeks avalikkuses jutuks tulnud. Ligi 70% vastanutest leidis, et ei tunne piisavalt ei Ülle Madiset, Indrek Lauli ega Riho Ühtigit, et neile oma toetust avaldada. Selline on tegelik asjade seis. Samal ajal käidi eile grupi inimeste poolt välja üllatuskandidaat Henrik Normann, keda tunneb Eestis vist küll valdav osa rahvast. Esmapilgul võib näitleja presidendiks valimine tunduda ehk kummalisena, ent peale toetuskirja lugemist ning tutvumist Normanni mõtetega, millega ta sooviks oma presidendiaega sisustada, suhtumine muutub. Seni kõlanud nimede seas on see huumori ja naljaga inimeste argipäeva elamisväärsemaks muutnud mees ehk kõige selgemalt toonud välja meie senise poliitika nõrkuse, tõsiasja, et meie erakondlikud sebijad mõtlevad eelkõige endale, mitte rahvale ja riigile ning kui soovime, et Eesti püsiks, tuleb olukorda järsult muuta. Toon siinkohal ära Delfis avaldatud toetuskirja selle täies mahus:

Henrik Normann presidendiks

Et jääks kõlama kaunis eesti keel, argi- ja pidupäevi rikastama kordumatu rahvuslik kultuur ning püsima ainus ja püha maa, mille lapsed oleme, vajab Eesti presidenti, kes suudaks seista kõrgemal madalaist kemplusist, muutes sihitust poliitilisest visklemisest rahva hinge kogunenud norutunde nakatavaks rõõmuks. Sellele mõeldes on palju räägitud vajadusest leida presidendivalimisteks erakondade ülene, rahva kõrgendatud ootustele vastav kandidaat. Meie allakirjutanud teame inimest, kes oskab hinnata unistusi, mida eestlane mõtteis kannab, kes suudab ka kõige keerukamaid probleeme käsitleda viisil, et ahastus ja viha annavad taandudes maad südamest tulevale naerule – see on Henrik Normann, mees, kes ei vaja pikemat tutvustamist, sest teda teab iga endast lugupidav kodanik.

Oma viljaka elu jooksul on Henrik kehastunud kümneteks väljapaistvateks isiksusteks, sealjuures president Kaljulaidiks ja Euroopas asjatavaks Kaja Kallaseks, pälvides neis rollides enam rahva poolehoidu, kui originaalid ise. Ta on tõepäraselt esitanud ka Alar Karist ning presidente Bidenit ja Trumpi, von der Leyeni prouast rääkimata. Henriku jaoks pole olulised kehastatava vaated või sugu, vaid inimlikkus ja usutavus, millest meie poliitikutel nii sageli vajaka jääb.

Pole tarvis avaldada kahtlust, et mida näitleja presidendina ikka oskab teha. Tuletagem meelde, mida suutis oma presidentuuri jooksul korda saata rahva poolt sügavalt austatud Ronald Reagan, kes oma elutarkuse ja läbilöögivõime võlgnes samuti näitlejakarjäärile. Miski ei takista Normannil sama edukaks osutuda. Ta omab kogemust omavalitsuspoliitika kujundajana, täites aastatel 2005-2009 Saku vallavolikogu aseesimehe ülesandeid ning olles alates 2025. aastast Hiiumaa vallavolikogu liige ning kultuuri- ja spordikomisjoni aseesimees. Henrik Normann pole uustulnuk ka rahvusvaheliste suhete vallas, esindades Eesti kultuuri nii USA-s, Suurbritannias, Saksamaal, Prantsusmaal, Soomes kui ka mujal, saades oma külalisesinemistega neis riikides Eesti kogukonna ühendajaks ning kodumaaga sidemete säilitajaks. Nii omavalitustegelase kui kultuurisaadikuna on Henrik Normann pälvinud läbi vahetu suhtluse usalduse ja poolehoiu, ikka naeratades, alati inimestes head otsides ja leides.

Henrik Normanni sobivust presidendiametisse kinnitavad mõtted, mida ta kandideerimiseks nõusolekut andes väljendas: „Tunnistan endale, kui suur vastutus on saada presidendiks maailma targemale rahvale, kes mõistis end ilma ainsatki elu kaotamata laulda vabaks jõhkra ja vaenuliku ülemvõimu alt. Ühtsust ja vabadusiha, mis sai meie riigi alusmüüriks, ei tohi me vastandumistuhinas kaotada. Tahan selle eest seista kõigi vahenditega, mida presidendiamet annab. Eesti on rikas riik, ent kahjuks ei jagu rikkust kõigile. Peame taas jõudma olukorda, kus keegi ei tunne end kõrvalejäetuna, kus rahvuse väljasuremise äärele paisanud võimaluste vähesus, mis viib noored kodust kaugele paremat elu otsima, asendub igale soovijale väärikaid väljakutseid pakkuva ettevõtliku keskkonnaga. Hoidkem omasid, hoidkem Eestit, on minu tegevuse peamine põhimõte.“

Kui Kadriorust hakkab kiirgama julget positiivsust, mis eestlaste mornid näod laiale naerule meelitab, on meil taas lootust muutuda väljasurevast rahvakillust ühise tuleviku nimel omavahelised nääklused jätnud lugupidamist väärivaks põlisrahvaks, kes järgib aastasadade vältel kogutud elutarkust, mis toonud meid mesilasperena ühte hoides läbi tumeda orjaaja ning okupatsiooniaastate tänasesse päeva.

Hinnakem esivanemate tarkust ja valigem presidendiks Henrik Normann, mees saja näo, kuid ainsa jäägitu armastusega Eesti ja tema rahva vastu. Aeg on lõpetada mossitamine ja saada õnnelikuks!

Toetajad: Annely Nimmer, Kristjan Jõekalda, Bruno Jakobi, Lisabet Loigu, Rain Aunapu, Egert Jakobi, Marek Jürgenson, Ergo Nõmm, Vladas Radvilavicius, Sirje Sirita Somelar, Kalev Lehtla, Rein Pilt, Kristjan Paju, Frederik Normann, Herdis Jakobi, Tiit Kepp, Kris Kukk, Timo Suurmann, Lauri Laasi, Urmas Heina, Ivo Parbus, Eedo Takker, Leana Šumski, Andres Nõmm, Gerly Tarius, Elynor Loorens, Oleg Kuusik, Urmas Ala, Evelin Ala, Andres Viilmann, Erko Kundla, Inna Mumm, Jaanus Mumm

Eestile kulub ära julge ja aus president

Henrik Normanni kandidaadiks esitamine oleks tõelise demokraatia võit meie sumbunud õhustikuga riigis, kus võimu juurde upitatakse üha julgemalt onutütreid ja –poegi, kes hoiavad moka kombekalt maas või kiirustavad rahastajatele ning muidu kasulikele tüüpidele ennastunustavalt appi, lastes majanduslikult ahistada pensionäre ja peresid, mängida Brüsseli ettekirjutusi järgides maha Eesti huvid ning juhtida eneseimetlejast peaministril naeruväärselt äpardunud valitsust. Normann tuleb maailmast, kus taolist kitsarinnalisust naeruvääristatakse.

Sotsiaalmeedia kommentaarides leidis kahtlust, et Normanni presidendiks kandideerimine olevat nali. Mees ise ütles, et võtab sõprade poolt tehtud ettepanekut täie tõsidusega ning on valmis presidendiameti väljakutseteks. Kui otsida Eesti poliitikast tõelisi naljanumbreid, ei peaks vaatama Normanni suunas, sest riigis, kus regionaalministrina rabeleb teles oma margi täis teinud üksik poissmees Terras ja majandusministeerium on kellegi nohuninase Keldo juhtimisel muudetud seksuaalvähemuste kaitse laboriks, saab nalja niigi nabani. Kui rahvas otsustaks, saaksime Normanni näol presidendi, kes ei lase poliitilisel michaliitlikul pseudokomöödial jätkuda.