Ungari kauaaegse sõbrana ja – seda tuleb rõhutada – Viktor Orbáni isikliku sõbra, kolleegi ja pooldajana ootan sel pühapäeval, eriti pühapäevaõhtul kannatamatult Ungari parlamendivalimiste tulemusi.

Kaalul on palju – nii Ungaris, selle naaberriikides kui ka Euroopas üldiselt. Minu arvates kinnitavad valimised Ungari poliitilise arengu väga spetsiifilist suunda, annavad peaminister Orbánile veel ühe võimaluse riigi juhtimist jätkata, tagavad Ungari iseseisvuse uue ajastu ja kindlustavad Ungari ühiskonna spetsiifilise suuna, nagu see on kujunenud viimastel „Orbáni-aastakümnetel”.

Pärast kuutteist aastat katkematut riigijuhtimist ei ole valimistel uuesti võita lihtne. Peaminister Orbán peab jagu saama mitte ainult siseriiklikust opositsioonist, vaid ka võimsatest välismaistest vastastest, kes on pikka aega ulatuslikult ja agressiivselt Ungari asjadesse sekkunud. Selle inimrühma ja institutsioonide koosseis on väga mitmekesine, kuid neid ühendab Euroopa nomenklatuuri kavatsus allutada viimanegi EL-i liikmesriik, mis püüab ajada iseseisvat poliitikat, julgeb sõnastada oma suveräänseid ideid, ei taha kaotada oma rahvusriiki ega taha olla väljastpoolt juhitud.

On palju eurooplasi, kes lükkavad otsustavalt tagasi Brüsselist korraldatud Euroopa poliitilise ühetaolistamise, kuid pole ühtki teist EL-i liikmesriiki, mis teeks seda riigina. Just selles osas ongi Ungari valimised midagi enamat kui ainult Ungari siseasi.

Kui rahvusriikide Euroopa vastased, iseseisvate riikide Euroopa vastased ja „Vaterland”-ide Euroopa vastased saavutaksid edu ja võidaksid Ungari valimised, oleks see meie kõigi kaotus. Meie kaotus, kes elame Ungari naaberriikides, Kesk- ja Ida-Euroopas, endistes sotsialismimaades, ja kel on – tänu oma spetsiifilisele kogemusele – väga teistsugune arusaam euroopaliku koostöö viisidest ja vormidest kui neil, kel seda kogemust pole. Kahjuks ei näe „vanad” EL-i liikmeriigid seda nii selgelt, mis ilmneb nendepoolses Euroopa Liidu negatiivsete ja ebademokraatlike arengutendentside alahindamises viimastel aastakümnetel.

Ma usun mitte ainult Viktor Orbáni, vaid ka Ungari rahva tarkusesse ja ratsionaalsusesse, usun uhketesse ungarlastesse, kes näitasid nii ilmekalt oma suhet oma ajaloolise riigiga aastatel 1848–1849 ja 1956. aastal, aga ka paljudel teistel ajaloolistel hetkedel. Ungarlased ei taha kaduda Euroopa liberaaldemokraatliku guljaši sisse.

Orbáni ja tema toetajate võit on Euroopa kõigi demokraatide võit – inimeste võit, kes toetavad Euroopa riikide konstruktiivset, sõbralikku ja vabatahtlikku koostööd, kuid kes lükkavad tagasi maailmajao sunniviisilise poliitilise ühetaolistamise.

Václav Klaus

Algselt ilmunud Tšehhi päevalehes „Mladá fronta Dnes” 7. aprillil 2026.

Tšehhi keelest tõlkinud Tõnu Kalvet.

Autor on Tallinna Tehnikaülikooli audoktor, endine Tšehhi Vabariigi peaminister ja president.

Allikas:

1) https://www.klaus.cz/clanky/5733

2) https://www.klaus.cz/clanky/5732

3) https://latoszogblog.hu/aktualis/nemcsak-magyarorszagrol-van-szo-a-magyarorszagi-valasztasok-tetje/

4) https://www.hirek.sk/nagyvilag/vaclav-klaus-a-magyar-valasztasok-nem-csak-magyarorszagrol-szolnak