Ühes teiste Euroopa Liidu liberaalsesse allakäiguspiraali kistud riikidega on Eestigi üha enam kimpus pseudohoolivusest võrsuva vägivallaga. Viimane näide sellest, kui hapras ja kurjusele avatud maailmas elame, on vaiksetel Lihavõttepühadel Valgas aset leidnud jõhker tapmine, mille panid toime kolm noorukit, kellest kaks pole veel täisealised. Valga veretöös pole midagi uut. Noorukite verejanust sündinud roimad on viimastel aastatel muutunud liialt sagedaseks ja oleks aeg küsida, kas ühiskonnas, kus äärmist vabadust hakatakse üha sagedamalt tõlgendama õigusena otsustada juhusliku mööduja elu üle, ei tuleks tõsiselt mõelda, mis on läinud valesti, et oma elu alustavad noored tõestavad end läbi tapmiste.

Liberaalses ideoloogias on esiplaanil vabadus, mida tuleb kaitsta kõigi vahenditega. Siit jääb vaid väike samm tõlgenduseni, et isiklikku moraalset ja kaemuslikku vabadust võib kaitsta, tallates jalge alla teiste inimeste võõrandamatu õiguse elule. Liberaalsest vabadusdogmast jõuab mängeldes ääretu egoismi ja lõputu enesekesksuseni, mis näeb vaid ennast, mitte teiste valu ja kannatusi. See, kuidas end liberaalseteks tõejutlustajateks pidavad väärastunud maailmavaatega tegelased jagavad maailma headeks ja halbadeks, keda tuleb tühistada, paneb ka eluvõõrad noored uskuma, et kui avastad kellegi, kes sinu väärtusi ei jaga, on õigustatud äärmuslike meetodite kasutamine, tapmiseni välja.

Ja mida maksab inimese elu, kui jõhkra mõrva eest ei järgne alaealisele mõjusat karistust ning kohtus tõestab klienti kaitsev inimlikkuse minetanud advokaat, et ohver oli ise süüdi, kui toredaid poisse liigselt ärritas, sundides nunnukesi enda kaitseks paha onu noaga suskama ja jalgadega klohmima.

Paljuses riikides on arutusel noorte juurdepääsu piiramine sotsiaalmeediale. Eestis peetakse seda isikuvabaduse rikkumiseks, sest kuidas saaksid siis noored mõrvarid riputada internetti kaasakiskuvaid videoid oma vägitegudest ohvrite kallal. Aga noor inimene tahab ju kuulsaks saada ja kui looduse poolt muid andeid pole, siis tubli tapavideo teeb sind üleöö tuntuks ja ihaldatuks.

Noorte allakäiku kiirendab ka järelevalve täielik puudumine. Meie linnade tänavail ei näe enam politseinikke, sest koosseise on vähendatud ning politsei juhtimine muutunud mingiks uduseks posimiseks, kus pigem istutakse kabinettides ja räägitakse väärtustest, selle asemel, et tänavatel korda hoida. Ilmekas näide on Tallinna kesklinn, kus Tammsaare pargis kogunevate noortekampadega ei suudeta midagi ette võtta ja pigem on asi jõudnud selleni, et tavainimesed on hakanud nii linna kesksemat parki kui kogu slummistunud kesklinna vältima. Mis siis veel rääkida Valgast, Pärnust, Arukülast, Jõgevast, Raasikust või Tammsalust, kus noorte poolt pandud toime laialdast tähelepanu äratanud mõrvad. Kui politsei edaspidigi hoidub tänavailt eemale, pole järgmist jõhkrat tapmist vaja kaua oodata.

Muidugi aitab noorte metsistumisele kaasa hariduse allakäik, mille veduriks on EESTI200 madalalt mängiva poliitklubi juhtfiguuri Kristina Kallase poolt nässu keeratud koolisüsteem, mis ei hooli lastest ega nende kasvatamisest, vaid on keskendunud mingile pikale vaatele, mille olemusest saab aru vaid Kallas ise. Kui haridusministeerium jätkab sama äärmusliberaalse klubina, süvenemata koolide ja õpilaste tõelistesse probleemidesse, on noorsookuritegevus jätkuvalt kasvuteel.

Linnades ja valdades on noorsootöötajad, kes peaksid tegelema laste ja noorte vaba aja tegevustega ning õigelt teelt kõrvalekalduvate noorte kasvatamisega. Tallinnas on terve ameti jagu noorsootöötajaid, lisaks veel linnaosade spetsialistid. Kuhu kaob noorsootööle kuluv raha? Miks eelistatakse noortekeskuse asemel Tammsaare pargis hängimist ja möödakäijate häirimist?

Kuni äärmusliberalism külvab vaenu ja vastandumist, pole loota, et noorte suhtumine ellu ja kaasinimestesse muutuks paremaks. Viha ja ärategemine, mida demokraatia sildi all külvatakse, hävitab empaatia, seda eriti noorte ja elukogenematute puhul. Nooruse allakäigust algab aga Eesti hääbumine. Juba kaks kolmandikku Eesti inimestest tunnistab, et on mõelnud riigist lahkumisele, sest siinne elu tekitab pingeid ja pidev sõjaga ähvardamine hävitab tulevikulootused. Eesti probleeme süvendab veelgi tõik, et meie elude ja saatuse üle otsustab sügavalt hoolimatu, üksnes enda heaolule keskendunud valitsus, kelle hoolimatuse tõttu kaob aukartus elu ees.