Ajal, kui senine maailmakord kipub murenema ja tulevik kisub tumedaks, on hea teada, et alati leidub võimalus seljataguse kindlustamiseks. Kindlustusseltsid pakuvad ju meile kõigile lepinguid, mille sõlmimise järel on lohutav teada, et õnnetuse korral korvatakse kuhjaga kõik tekkinud kahjud. Näiteks ajastu müstilisema variprojekti Rail Balticu töökas kollektiiv läheneb võimalusele enda tulevikku kindlustada äärmise loomingulisusega. Mida enam selgub võimalus tolle ajastuülese suurprojekti täielikuks ämmerdumiseks, seda enam tekib mure, et äkki hakatakse tundma huvi, kuhu need raudruunade hipodroomi ehituseks kasutatud miljardid tõeliselt kadusid ja kas megaarendusest tõuseb vaesunud baltimaadele ka mingit käegakatsutavat tulu. Selline võimalus paneb muretsema iga balticrailis supsutamismisoskust lihvinud tippametniku. Mis saab, kui äkki nõutakse valeotsuste ja raiskamise eest raha tagasi?

Et hästitasustatud balticlased võiksid rahulikult magada, ega peaks ärevusest küüsi närides kartma tekkivaid nõudeid, kuulutati välja hange, mis kindlustaks raudteetipud kõigi tulevikus tekkivate nõuete vastu. Nii saab iga lööktöölisest balticugeenius ning, oh üllatust, ka nende pereliikmed, vähemalt 20 miljoni eurose tagatise juhuks, kui keegi otsustab nende lööktöölikku rabamist kahtluse alla seades raisatud eelarverahasid tagasi küsida. Rahu majas ja rööbas rabas!

Nuturiigist maailma õnnelikumaks maaks.

Taoline hoolitsus palehigis töötavate tippjuhtide vastu paneb mõtlema, kas ei võiks kindlustust rakendada ka meie poliitikutele, kelle igapäevane tegevus on täis riigile ja rahvale lisakulutusi tekitavaid ja majanduse allakäiku soosivaid otsuseid. Võiks ju nemadki, alates valitsuskabinetist kuni riigikogus aega parajaks tegevate ülekasvanud broileritega, saada kindlustuse, mis salasobingute avalikukstuleku korral kõik nende nurjatustest tulenevad nõuded kataks. Ent kui järele mõelda, siis kes seda kindlustust ikka vajab? Nagu näitab hiljutine kasiinode maksuvabastuse lugu, ei juhtu midagi, kui osavate seaduskäkkijate poolt mõnedkümned miljonid rahva raha tuulde lendavad, sest meie valitsus ja riigikogu enamus on kaitstud igasuguste süüdistuste eest, samas kui rahvas on täiesti kaitsetu.

Ja vaat siin peitubki võimalus viia meie poliitiline reaalsus hoopis uuele lootusrikkale tasandile. Igale Eesti kodanikule tuleb sõlmida kindlustusleping, mis tagab, et mõne ministri eriti lollist otsusest või riigikogu totrast seadusemuudatusest tulenev kahju heastatakse kindlustuse poolt. Näiteks, kui poissmees Terras saab ministrina maha järjekordse piinliku nõmedusega, maksab kindlustus igale vabariigi kodanikule kümme tonni. Kui pisike Keldo-jõmm jälle mäkra mängib, saab rahvas kannatuste eest kakskümmend tuhat per nägu. Kui satute televiisorist pahaaimamatult nägema Michali järjekordset laiamist, laotakse kindlustuses igale moraalset kahju kannatanud Eesti elanikule viiskümmend tonni pihu peale. Masendunud Eestist saab maailma õnnelikem riik.

Reform õitseks tänu kindlustusele.

Mõeldes sellele, kuidas riik üritab rahaga meelitada valdu toetama mujal maailmas ühe enam vastuseisu leidvate mõttetute tuuleparkide rajamist, tekkis idee, et kui tuugenite altkäemaksuga pähe määrimist ei loeta korruptsiooniks, siis võiks taolist süsteemi rakendada ka Reformierakonna jätkuva võidukäigu kindlustamiseks, lubades kõigile inimestele ohtrat hüvitist. Igale eesti kodanikule tuleb valitsuse hankega sõlmida kindlustusleping, et kui järgmistel valimistel tõuseb taas püünele Reform, kompenseeritakse igale kodanikule otsesed ja moraalsed kahjud miljoni euro ulatuses. Uskuge, kõik oleksid rahul ja naerataks ning e-hääletustki poleks enam vaja, sest miljoniootuses annad valimistel muretult hääle juba kolmkümmend aastat riiki mülkasse vedanud seltskonnale. Reform ju teab, et tasuta asju pole ja raha paneb rongirattad ragisema Tallinnast Iklani!