Suur osa inimestest on 2026. aasta alguses langenud masendusse. Olukord maailmas muutub üha ärevamaks ning isegi pimedale paistab, kuidas Euroopa jaoks kustub tunneli lõpus väikseimgi valguskiir. Kummaline, et kunagisest kultuursest, heal majanduslikul järjel kontinendist on saanud juhtivate majandusjõudude sabas sörkiv tige härjapõlvlane, kelle sõnavarast on kadunud igasugune diplomaatiale viitav kõnepruuk. On von der Leyeni vastuvaidlematu ainutõde ja Kallase vihane kriiskamine enne suuremat joomapidu, ent tervele mõistusele viitab üksnes üksikute riigipeade veidi tasakaalukam ja läbinägelikum tegutsemine. Ameerikast on saanud nii vägev vaenlane, et enam pole aega isegi Venemaad kiruda, Hiinast aga parim kaubanduspartner, kes tollidega ei pigista ning Brasiiliast tõeline seltsimees ja sõber, kellega Euroopa loodab mõnusalt ära ajada.

Kes vastutab?

„Vana ilmakord laguneb,“ kurdavad end analüütikuteks nimetavad isehakanud tarkpead. „Meie maailm pole enam kunagi selline, nagu enne va Trumpi võimule tulekut,“ kahetsevad NATO kõikvõimsusesse ja USA omakasupüüdmastusse abisse siiralt uskunud naiivsed õhtumaa asjamehed, ja tuleb tunnistada, et neil on õigus. Ent maailmakord ei hakanud muutuma eile, majandussuhted pragunema alles nüüd, kui hädakellade kolin isegi kurtidesse kõrvadesse kostab. Euroopa allakäik algas hea hulk aastaid tagasi, kui vanal ja väärikal kontinendil haarasid ohjad end liberaalideks nimetavad kollektiviseerijad, bürokratiseerijad, keelajad, käskijad ja vaimsete hukkamiste pooldajad. Nemad vallutasid algul Brüsseli, seejärel kohtamata vastupanu, kunagi uhkete rahvusriikide pealinnad. Seni edukas majandusühendus muutus vikerkaarevärviliseks uusidentiteedi eest viimase süljepritsmeni võitlevaks roheimpeeriumiks, kus tähtis pole mitte inimeste heaolu, vaid prügi sorteerimine, mitte rahvuskeelte ja kultuuride areng, vaid migrantide inimõigused, mitte terve mõistus, vaid luulud oma võimsusest ja üleolekust, samas, kui Ameerika demokraatlik-bidenlikku peataolekut ära kasutades, tõusis maailma tegijate tippu punahiina.

Kes vastutab Euroopa rahvuslikule väljasuremisele ja majanduse allakäigule viimise eest? Õige! Mitte keegi. Brüsseli kontorirottidel on taganemisteed juba välja nuhitud ja kui asi peaks päris hapuks minema, kaovad nii von der Leyen, meie Kaja, kui kõik teisedki valjuhäälsed väärtuste kiitjad nagu tuhk ja tolm kõrgete palkade eest kokkukuhjatud rahaga ostetud soojamere saartel asuvaisse varjupaikadesse. Poliitiku jaoks on kõik jokk, mis kasu toob ja priiskavat elu võimaldab.

Vabadus vastutusest ongi demokraatia.

Nagu muu Euroopa, liigume meiegi allakäiguspiraali mööda üha madalamale, ent muidugi esireas, sest eestlane on ju ikka olnud parim, edukam ja e-tiigrim. Meil on valitsus, mis toda allakäiku erilise mõnuga juhib, otsekui algaja kelgutaja, kes isegi lauluväljaku lagedal nõlval leiab puu, mille vastu kulm rulli kihutada. Ja mida peljata riigis, kus kahekümne seitsme miljoni euro korstnasse kirjutamise eest ei pea isegi vabandama, sest õigesse erakonda kuuludes pole tarvis karta, et sind jäädakse aastateks mööda kohtuid vedama. See ongi vabadus, sõbrad, kui millegi eest pole tarvis vastutada!

Kodutanumal toimuvat haledat mängu jälgides võib siiski märgata kasvamas uut lootust, sest Tallinnas on hakanud puhuma värskemad tuuled ja juletakse taanduda äärmusrohelisest laristamisest, millele oli nii aldis kõigi keskkonnavurlede poolt jumaldatud eelmine taskulinnapea. Vabaduse väljaku äärsest majast tuleb mõistlikke otsuseid, mis tõotavad lõpetada raha matmise normaalsete tänavate ümberehitamisse mingiteks kummalisteks vaese mehe promenaadideks, kus potipuud ja mättamuru takistavad normaalset liiklemist ning üksnes toidukullerite jalakäijaid kahte lehte kupatavad elektrirattad tunnevad end nagu koduses Mumbais või Kolkatas.

Liivakastiministrid on mures.

Tallinna linnavõim tekitab meie ministrisarnastes olendeis tõelist jahmatust, sest ametisse asudes kinnitati neile, et poliitik ei pea oma valdkonnast muhvigi taipama. Ja nüüd pealinnas suudab linnapea äkki ravale meeldivaid otsuseid teha. Nii on keegi Tartut uuskultuuriga mäkerdanud Leis sügavalt pahane, miks Tallinna roheagenda pausile pandi ja selle asemel toetatakse peresid lasteaia kohatasu kaotamisega. Muidugi ei suuda Leis midagi taolist ette kujutada, sest kui oled ministrina läbi kukkunud, tekib ikka tahtmine teistele õpetusi jagada.

Teine imemees, Terras, on aga võtnud südameasjaks lõpetada pensionäride ja laste ühistranspordis nunnutamise. Nagu teismeline naakmann haarab mudilaselt pulgakommi, on see poissmeestesaate megastaar nüüd tasuta sõiduõiguse kallal, küsides, miks peab kinni maksma mingite ääremaa töllide transpordivajaduse. Kallis Terras-poiss, aga miks peavad inimesed maksma kinni tööga hädas ministrihakatiste palga? Te pole ju seda välja teeninud, vähemalt mitte minister Keldo, kelle ainus tarkus on korrata, et tasuta asju pole. Kui rumal peab olema, et taolist pläusti suust välja ajada, sest arenenud ühiskondades, mitte e-hääletuse vaevas hääbuvates riikides, on võetud omaks toetada lapsi, vähekindlustatuid ja peresid, kus ema ja isa kasvatamas uut põlvkonda ning keegi ei pea seda raha tuulde pildumiseks.

Michaliitliku valitsuse liivakastimängudest võiks tahtmise korral kirjutada terve lasteraamatu, ent kas peaks mudilasi taolise õudusega hirmutama? Pigem toetagem Tallinnas ette võetud muutusi ja leidkem uue linnavalitsuse mõistlikest otsustest endale pimedas ja külmas talves tuge.