Valimiste eel oleme harjunud kuulma poliitikute sütitavaid kõnesid, kuidas peale mandaadi saamist, ollakse valmis tegutsema rahva õnne nimel, ja seda lihtsalt heast tahtest, sügavast vastutustundest ja inimarmastusest lähtudes. Kõhklematult kinnitatakse, et inimeste toimetuleku ja parema elujärje nimel ollakse valmis andma jalast viimased püksid, peaasi, et saaks teha head, olla õilis ja omakasupüüdmatu. Eks taolist pateetilist loba kuulsime ka vast toimunud kohalike omavalitsuste valimise eel. “Meie mõtleme inimeste peale, toetame vähekindlustatuid, seisame kogukonna väärtuste eest, oleme teie jaoks iga kell olemas, andke vaid meile oma hääl ja te ei kahetse,” lärmasid erakondlikud valimisruuporid hommikust õhtuni. Ja inimesed uskusid, lootsid ja hääletasid nende poolt, kelle lubadusi uskusid või siis tahtsid uskuda. Nüüd, mõni nädal peale valimisi näitavad aga võitjad oma tõelist palet. Esimeste saavutustena on vastvalitud volikogude enamusel näidata ette otsused linna- ja vallajuhtide palgatõusust.
Tallinnas pidu katku ajal.
Ajal, kui michaliitliku valitsuse saamatus on tõuganud riigi majanduse sügavasse kriisi ning süveneb üldine vaesumine, sealjuures palgavaesus, pole omavalitsuses ohjad haaranud poliitikutel häbi endale ulmelisi palku määrata.
Tallinnas oli linnapea palganumber seni 9616 eurot. Jah, linna heaks eriti midagi teinud Ossinovskile maksti lihtsalt õilmitsemise eest keskmise pensionäri aastase sissetulekuga võrdset kuupalka. Pealinna uue linnapea palk pole seni veel selgunud, ent kõik märgid näitavad, et seda tõstetakse. Tõusis ju Tartus, kus Isamaa kinkis linnapea koha reformierakondlasele Klaasile, meeri töötasu Isamaaliidu toetusel  nipsust 1155 euro võrra, küündides nüüd 8600 euroni. Tubli saavutus, kas pole!
Kui pealinna uuel linnapeal Peeter Raudsepal on tõelist sisu, millise mulje ta usutlustes ajakirjanikele on püüdnud jätta, annetaks ta ausa kristlasena vähemalt esimese nelja kuu ehk katseaja palga näiteks laste huvitegevuse toetamiseks. Aga eks seda ole vist palju loota, seda enam, kui volikogu esimeheks saanud Mihhail Kõlvart, kellele nii meeldib poseerida samal fotol enda pensionäridest valijatega, pole mingit moraalset tõrget 9616 eurose kuutasu taskusse pistmisel, sest kui riik plaanib eelarves 117 miljonit riigiteenistujate palgatõusuks, ei saa kolmandikku riigi elanikest koondav pealinn ju kehvem olla. Ikka tuleb palgakulusid tõsta, eriti nendel, kes saanud töökohad tänu erakondlikele tutvustele. Linnaaparaadile tugiteenuste pakkujate jaoks võib samas terendada palgavaesus, aga keda see kotib. Näiteks linna palgal raamatupidajad, kultuuri-  ja sotsiaaltöötajad peavad oma palgalisa veel pikalt ootama, sest ega siis kõigil saa ka hästi minna.
Rahasadu üle Eesti.
Kohalike omavalitsuste kulutused juhtide palkadele on  peale valimisi tõusnud kõikjal Eestis, seda vaatamata asjaolule, et  koguni 23 omavalitsuses jääb näiteks kultuuritöötajate palk alla 75% alammäärast.
Toon mõned näited omavalitsuste palgarallist. Võrus linnapeaks valitud Kalvi Kõva palk tõusis tuhande euro võrra, ehk 4500 euroni kuus. Võru abilinnapead hakkavad saama 3800-eurost kuupalka. Haapsalus eluaegse linnapea Urmas Suklese troonilt tõuganud ja valitsemises uusi tuuli lubanud Olavi Seisoneni esimeseks töövõiduks sai enda palga tõstmine 1450 euro võrra 4900 euroni kuus. Vägev saavutus! Haapsalu palgakingitus innustas ka Hiiumaa vallavanemana jätkavat Hergo Tasujat kruttima oma töötasu 4000 euroni ja abivallavanema palka 3200 euroni kuus. Saue valla legendaarne juht Andres Laisk ei tulnud kuidagi senise 5834 eurose palgapiskuga välja. Tema uueks töötasuks saab 6125 eurot kuus. Abivallavanemad peavad Sauel leppima napi 4865 euroga. Maha ei jää ka Jõelähtme, kus  vallavanema palk tõuseb 4150 eurolt 5400 euroni ja. abivallavanematel 3150 eurolt 4100 euroni. Kohila vallas lisatakse vallavanema Margus Milleri igakuisele eelarvele 550 eurot, tõstes töödrabava vallajuhi palgatulu 4200 euroni. Jõgeva vallas nii väikese palgalisaga ei solvata ja vallavanem Karro Külanurm hakkab saama eelkäijast 1000 eurot rohkem ehk 4500 eurot. Ka Järva vallavanemaks tagasi valitud Toomas Tammiku palk paisus seniselt 3600 eurolt 4200 euroni.
“Mille eest need megapalgad?”, küsib vaene eestlane.
Samal ajal, kui linnade-valdade juhid suplevad rahas, jätkub tõmbekeskustest kaugemale jäävate omavalitsusüksuste allakäik senises tempos, nagu kahjuks ka kogu riigi hääbumine ja rahvuse väljasuremine. Kaovad kodulähedased teenused ja töökohad, suletakse koole ja kogukonnakeskusi, hääbub kultuuri ja keeleruum. Võib ju küsida, mis on kohalikel omavalitsuste pistmist riigi tasandil toimuva jamaga? Vastus, et kõige otsesem. Omavalitsused on kogukondade esindajad, kellel lasub kohustus seista kodukandi ja kohaliku rahva eest. Kui keskvalitsus on ebakompetentne, tuleb omavalitsustel enda huvide kaitseks seljad kokku panna, selleni välja, et nõuda ennetähtaegseid valimisi, mis kõrvaldaks hoolimatu vähemusvalitsuse võimult. Ent siin peitubki konks. Poliitikud, kellele on esmatähtis isiklik palganumber, pole tegelikkuses valmis rahva eest seisma. Tehakse üksnes valimiste ajaks hea nägu, et seejärel kasutada võimalust kätte kukkunud võim enda kasuks tööle rakendada.
Kohalike omavalitsuste rahakülvi kõrval tuleb valdav osa elanikest vaevu ots-otsaga kokku või vireleb vaesuses. Statistikaameti andmetel elas 2024. aastal suhtelises vaesuses 19,4% ja absoluutses vaesuses 3,3% elanikkonnast. Arvudes väljendudes oli läinud aastal suhtelises vaesuses enam kui 263 200 inimest, kelle leibkonna netosissetulek jäi alla 858 euro kuus. Absoluutses vaesuses vireles 44 400 inimest, kelle kuine sissetulek jääb alla eletusmiinimumi ehk 346 euro. Käesoleval aastal võvad need numbrid muutuda veelgi kurvemateks. Selline on tegelik Eesti elu.
Seni kuni poliitika püsib omakasul ja isikutevahelistel diilidel, oleme jamas. Sestap vajab Eesti uut hingamist, vajab noori, kellel jagub ideid, uusi tulijaid, kellel on villand valitsuse külvatavast vastandumisest ning kes suudavad rahva taas ühendada ning riigi tuleviku nimel teotsema panna, nagu see oli kunagi laulva revolutsiooni legendaarseil päevil. Eestil on tulevik ja viimane aeg on selle nimel ühineda, mitte poputada ahnureid, kelle suurim mure on enda palganumber.