Ungarlaste suhtumisest Ukrainasse ning koostöösse „lääne sõprade” ja Venemaaga.

Kahjuks on praegune Ukraina valitsus – meie, ungarlaste hinnangul – palju halvem kui Venemaa valitsus. Petro Porošenko on üks oligarh, kes oli väidetavalt ameeriklaste „koputaja” ning tegi lobitööd selleks, et ameeriklased Jatsenjuki kinni paneks. Nüüd aga on nad mõlemad suured sõbrad.

Porošenko oli minister ka Viktor Janukovitši ajal. Ukraina on üks anarhistlik maa, kus riik ei toimi ning oligarhid hoiavad oblasteid oma kontrolli all. Midagi sellist esineb vist veel ainult Afganistanis. Seepärast saavadki vene mässajad nii edukad olla.

Putin mängib osavalt sellele, et küll tuleb talv, inimesed ei suuda siis enam maksta gaasi ega toiduainete eest, hakkavad mässama ning Ukraina riik variseb kokku.

Ameerika Ühendriigid on kulutanud viis miljardit dollarit selleks, et ukrainlasi mässama ajada. Kui nad oleks Ukrainat tõsimeeli aidata tahtnud, siis kulutanuks nad selle summa hoopis toetuseks.

USA-d ei tohi usaldada

Ameerika tahab Euroopat Venemaaga tülli ajada. Ameerikal on lihtne – ta asub kaugel. Euroopa Liit (lüh. EL) aga peab Ukrainat samuti vaid oma mõjusfääri osaks.

USA-le ja EL-ile on vaja odavat tööjõudu ja uut turgu oma toodetele. Nad ei kaitse Ukrainat kunagi Venemaa vastu ega kaitse teid, eestlasigi, kunagi. Nägin televiisorist Barack Obama kõnet Tallinnas. Ärge uskuge teda! Ameerikale on alati esmatähtsad oma huvid! 1956. aastal jättis USA ka meid hätta. Ungari noored tormasid kallale Vene tankidele, kuna uskusid, et abi USA-lt tuleb. Ameeriklased aga muudkui jagasid lubadusi ja lasid ungarlastel hukkuda.

Seevastu vene rahva seas elab meie vastu suur austus. 1956. aasta tõttu. Kui olime 1983. aastal Moskvas ehituslaagris, siis tuli sinna paar purjus noorukit ja uuris, kust me pärit oleme. Kui nad said teada, et oleme ungarlased, siis muutusid väga rõõmsaks. Me ei saanud nende jutust aru. Seepeale kirjutas üks nooruk mingi asjaga seinale „1956”, tuli me juurde ja patsutas õlale. Samasuguse austusega tuli meil kokku puutuda veel.

Naastes Ameerika-teema juurde: ameeriklased on – demokraatia-maski taha pugedes – alati olnud väljas oma huvide eest. Poolakad võitlesid kuni Teise maailmasõja lõpuni lääneliitlaste poolel, tõid Saksamaa alistamiseks tohutuid ohvreid. Tänutäheks visati poolakad Stalinile, isegi nende riiki nihutati. Samamoodi anti teid tagasi Nõukogude Liidule. Ärge usaldage Ameerikat! Teie pärast ei hakka ta riskima uue maailmasõja puhkemisega. Kui asi peaks minema niikaugele, viskab ta teid uuesti venelastele või ükskõik kellele.

Vastastikku kasulik koostöö

Nüüdne Venemaa juhtkond eesotsas Vladimir Putiniga on riigis korra majja löönud. On oligarhidelt (Hodorkovski, Berezovski) võimu tagasi võtnud ja andnud äravõetud vara rahvale tagasi. Nii hästi kui praegu, pole venelased kunagi varem elanud.

Loomulikult on vene rahva mõtlemises endiselt alles suurvene mõttelaad, kuid minu hinnangul varasemast palju väiksemal määral. Inimesed tunnevad heameelt selle üle, et saavad nüüd elada veidi paremini, ning suurvene mõttelaad on seetõttu vähemoluline.

Viktor Orbán ja Putin panid Ungari–Vene suhted uutele alustele. Tõenäoliselt istusid maha ja leppisid kokku, et loovad mõlemapoolselt kasulikud suhted. Putin on praegu Ungari suhtes hulga korrektsem kui meie niinimetatud liitlased. Me liitusime gaasijuhtme „South Stream” rajamisega ning volitasime venelasi me tuumajaama korda tegema. Vastutasuks eraldavad nad tuumajaama kordategemiseks uskumatult madala protsendiga laenu ning – kui ma õigesti mäletan – 60 protsendil juhtudest on tarnijaks Ungari firmad.

Putini omad lubasid, et Venemaa ostab Ungarilt ükskõik kui suures koguses põllumajandustooteid (sealiha, õunu, veini). Asuti rajama enam kui sajast poest koosnevat kauplustevõrku. Selle nimeks saab „PAPRIKA” ning seal müüakse vaid Ungari toiduaineid. Mõni selle müügikoht ongi juba uksed avanud. See on väga korrektne ärisuhe.

Seevastu meie lääne sõbrad, kui toovadki Ungarisse tehaseid, siis enamasti maksavad sealtöötavatele ungarlastele orjapalka. Nad toovad Ungari poodidesse kõige kehvema kvaliteediga kaupa. Siis on ju arusaadav, miks pöördume selliste poole (Venemaa, Kasahstan Hiina, Jaapan, India), kes pakuvad tehingut vastastikku kasulikel tingimustel.

LAJOS OROSZ,
Kazincbarcika, Ungari

Ungari keelest tõlkinud Tõnu Kalvet.

Autor on „Rahvusliku Teataja” kirjasaatja Kirde-Ungaris asuvas Kazincbarcika linnas.

TOIMETUSELT: Petro Porošenko „agendimineviku” kohta ei saa kasutada sõna „väidetav”, kuna „WikiLeaks” hankis VETTPIDAVAD TÕENDID (allikas: USA välisministeeriumi salakirjavahetus) selle kohta, et Porošenko oli juba vähemalt alates 2006. aastast olnud USA välisministeeriumi agent. Artikli autor aga polnud nähtavasti selle faktiga kursis.

Esmaavaldatud ajalehe „Rahvuslik Teataja” 31. numbris (detsember 2014).