Põlvkond, kellele oli antud veeta oma noorus ajal, mil Nõukogude Liidu nimeline moodustis hoidis enda mõjusfääris kuuendikku planeedist, mäletavad hästi elu ideoloogilises mullis, kus tõeliselt toimuvale ei pööratud tähelepanu ning kõige aluseks oli suurte juhtide poolt tunnustatud vääramatu tõde. Eesti vabanedes, saime nautida vaba mõtte võidulepääsu ning juhinduda looduses ja ühiskonnas valitsevatest seadustest ning vääramatust korrast. Ent kolm aastakümmet hiljem oleme taas jõudnud aega, mil ideoloogiline mull paneb paika nii meie igapäevase elu kui ka mõtted, mida tohib väljendada ning need, millest saab rääkida üksnes sosinal ning sedagi valitud sõprade ringis, sest muidu saabub brigaad sõnavabaduse eest võitlevaid faktikontrolle ja tühistab sind kogu liberaalse vihkamise jõuga.
Oo püha kliimakatastroof!
Tänapäeva ideoloogilise mulli keskmes seisab püha kliimakatastroof. Igaüks, kes keeldub tunnistamast meid hävingusse tõukavat inimtekkelist mõju loodusele, on poetagune ketser ja lamemaalane. Ärge tulgegi välja väitega, et CO2 polegi see kõige rängem kliimaohustaja, vaid tegemist on pigem mõnusa viisiga õhku müüa, mida end Euroopa Liiduks nimetav struktuur süsinikukvootidega äritsedes usinalt kasutab. Katsuge vaid piuksuda, et inimtekkelised gaasid ja majapidamisreostus polegi teab mis maailmalõpu relv, vaid planeedi kliimat määravad palju laiemad faktorid, kaasaarvatud päikesel ja kaugemal universumis toimuv. Kohe tuleb mõni Greta Thumberg ja sülitab sulle näkku, sest  viimase lollakana oled selle ära teeninud. Rohevägivald on tunginud ka meie tänavaile, kus mitte milleski süüdi olevad pereinimesed leiavad hommikul auto esiklaasilt ähvarduskirju. Muidugi on Eestil selleni veel minna, kui aktivistid alustavad teede blokeerimist ja Konrad Mägi šedöövrite sitaga loopimist, ikka selleks, et lollid ometi mõistaksid, et elada tuleb kliimahüsteeria ideoloogia, mitte mõistlike ja seni kehtinud vastastikku austavate käitumisnormide alusel.
Praegune lapsvalitsus puhub innukalt ideoloogilist mulli.
Kristen Michal näeb välja nagu mees ja ka Jürgen Ligi peaks olema aastatega kogunud elutarkust, ent valitsus, mille juhtduo nad moodustavad, on tänu alenderite, keldode ja sikkutite lapsmentaliteedile kaotanud igasuguse reaalsustaju ning puhub kohalikku ideoloogiamulli taolise innuga, millega ei suutnud pläusti panna isegi kunagised partei ideoloogiasekretärid. Me seisame silmitsi teostamatute kliimakohustustega, mida nui neljaks soovitakse peale suruda. Oleme jõudnud piirile, millest teiselpool ootab elu ilma elektri ning kaugkütteta, kuid see eest on võimalik Brüsselist pai saada. Eesti praegune valitsus jätkab edukalt kunagiste kohalike moonakate kommet täita kaugemalt tulevaid käske punktuaalselt, enne tähtaegselt ning suure vaimustusega. Brüsselist saabuvad eluvõõrad korraldused annavad selleks võimaluse.
Me tapame põlevkivienergeetika, tõrjume vaba majandustegevust ahistavate piirangutega ettevõtted mujale, suutes samal ajal mingi kummalise loogika alusel suurendada raiemahte metsades, mis rahva omandina on Eestimaa suurim aare. Me oleme jõudnud Euroopa kallimate riikide nimistusse, aga tahame selles negatiivses suunas rohkem edeneda, plaanides põllumeeste kõri veelgi karmimalt kinni nöörida.
Eesti oma BAM.
Kunagi oli inimeste jaoks suur naljanumber Baikal Amuuri Magistraal, ehk lühendatult BAM, mida NLiit suure entusiasmiga rajas. Siberi raudteega paralleelselt kulgeva liini ehitamiseks lähetati lööktööle kommunistlikke noori, kes tulihingeliselt andsid peamiselt sõjalisteks vajadusteks maha pandud rööbastee valmimise heaks nooruse, tervise ja kui tarvis, siis ka elu. Tasuvaks ei muutunud projekt kunagi. Eks tundu tuttavana. Täna rahuldab kohalike poliitikute ideoloogilist nälga suure ja mõttetu projekti järele surematu Rail Baltica, mille kohta on üheselt selge, et selle ülalpidamiskulusid hakkame tasuma oma elujärje arvelt. Aga keda see huvitab! On lööktööobjekt mille nimel inimesi innustada. Ideoloogilse mulli ülalhoidmiseks on see oluline.